MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Keldrikasside talveöö

Kord jõuluajal kõndis väike hallitriibuline kassitüdruk linnamajade vahel tuttavaid toidukohti nuuskides. Mõned külmunud kassikrõbinad ja tükk soolast vorsti oli kõik, mida ta õhtuseks kõhutäiteks leidis. Külm oli ja janu mida ka lume lakkumine ei leevendanud. Söögi ja joogiga oli sel õhtul kehvasti, oleks rahulik soe kohtki, kus öö veeta… Kelder, kus loomake tavaliselt külma eest varju otsis oli sel õhtul ülerahvastatud. Sellise ilmaga püüdsid kõik ümbruskonna kassid just sellesse sooja keldrisse mahtuda. Mis teha, väikesel triibikul tuli valida külmetamise ja ruumipuuduse vahel. Mõni võõras kass haises vahel nii hirmsasti… aga külmal tänaval kükitada ja oma tavapärane öömaja (mis tegelikult rohkem tema oma oligi) võõrastele jätta, seda ka ei saanud. Väike triibik ei teadnud ühtegi teist sooja kohta. Et ta oli tagasihoidlik kassike, kes meelsamini tülidest hoidus ning tugevamate eest taandus, pidi ta tänaval elades sageli piskuga läbi ajama. Kuid hakkama oli ta kuidagi saanud ja nõnda juba paar aastat. Vahel meenus talle tema ammune kodu ja sealsed inimesed, millegipärast arvas ta, et tema inimesed otsivad samuti nagu temagi tänaval süüa ja sooja. Vaesekesed, mõtles kiisu, kui ma vaid teaksin kus nad on, saaksin neid kindlasti kuidagi aidata. 

Niiviisi mõtiskledes oli ta jõudnud oma keldri aknani. Oligi nii nagu ta arvas - lõhnad akna äärtel kõnelesid sellest, et väike keldrike on võõraid kasse täis. Ettevaatlikult hüppas ta aknalauale ning lipsas sisse. 

„Kes siin trambib, just sain magama jääda“, kostis bassihäälne porisemine tervituseks.

„Äh, igasugused ka trügivad siia“, toetas teine hääl, „ajage need uued välja, las otsivad ise mõne sooja koha, ega see kelder kummist ole“.

„Mis te tühja sõnelete, kui vaja ma ajan need sissetungijad välja“, suur punane isane tõusis püsti ja urises, „Kus ta on? See, kes siia tuli, kohe teen talle tuule alla.“

Väike triibik ei osanud midagi öelda ega teha. Suu hakkas kuivama ja kiisuke limpsis keelega murelikult nina. Ta valmistus juba aknast välja pagema kui väikest keldrituba täitis vali haukumine: „Kassid, ärge tülitsege! Mul on kodus ka kass, tean teid küll, ikka on vaja, et kõik oleks üksnes teie tujude ja tahtmiste järgi. Mina sellist nääklemist ei salli, kes tugevam ja suurem on, kandku nõrgemate ja pisemate eest hoolt! Mõnel veab elus rohkem kui teisel, ülbeks minna ei tohi keegi! Kuulake inimest ja kui teda ei ole, siis kuulake mind!“ 

Manitsev haukumine lakkas ja suure koera vaibuvad jooksusammud lumel andsid märku sellest, et haukuja on lahkunud. 

„Oli see vast üllatus, oleksime me õues kokku sattunud, oleksin ta paika pannud, kui mina ikka käpaga üle koera nina tõmban, siis…“, teatas bassihääl tähtsalt.

„Aga me peaksime ikka kuidagi siia ära mahtuma“, kuulis väike triibik ennast ütlemas. „Häid lambaid mahub palju ühte lauta.“

„Või lambaid… ja lauta“ oh, ma ei või, kui ma palju naeran, siis ma hakkan köhima“, kõõksus suur punane kass. Kõik kassid keldris naersid, „lambad, hihii, meie ei ole lambad, ah, et kassid peaksid lamba moodi elama…, kus seda enne nähtud…“

„See oli mõeldud ülekantud tähenduses“, selgitas väike triibik „mitte, et kassid oleksid nagu lambad, see tähendab seda, et häid loomi mahub palju ka kitsasse keldrisse.“ Väike triibik oli segaduses, ta ei olnud üldse kindel, et see õhtu tema jaoks hästi lõpeb. 

Kui öömajalised suurest naermisest toibuma hakkasid, küsis keegi: „Noh ja kuidas me siis peaksime siia mahtuma võib olla seletad, lambapea?“

Kuigi väike triibik ta ei olnud lammast kunagi näinud, arvas ta, et eks see lammas üks tore pisike kassi moodi loom on kui neid ühte lauta palju mahub. Nii ta siis ei solvunudki vaid võttis hoopis julguse kokku ja ütles: „Hakkame üksteisele lugusid rääkima. Iga räägitud jutuga saavad kõik kassid kaasa mõelda, niiviisi tulebki ruumi juurde ja siis me mahumegi kõik koos siia ära.„

„Urr, khm-khm“, köhis keegi hääle puhtaks, „polegi pikka aega kellegagi juttu rääkida olnud, aga ma elasin kunagi ammu inimeste juures, kus oli kombeks pühasid pidada. Jõulud olid seal ja kohe pärast jõule Johannese päev ja siis süütalaste päev, aastavahetus, kolmekuninga päev, munadepühad, jaanipäev ja muu, igasuguseid pühasid on inimestel, seda ma tean. Mina ei tea, mida need kõik tähendavad, aga võib olla on kõiges selles oma tõetera sees, sest minuga juhtus ükskord nii. Nagu tavaliselt läksin hommikul õue, aga õhtul ei leidnud enam pimeda tulekul koduteed. Jahtisin oravaid ja tiivulisi, eks need mu kodust kaugele ahvatlesidki. Kõht oli tühi ja meel kurb, ei jäänud muud üle kui metsa puu alla magama heita et hommikut oodata. Küll oli külm, umbes nagu praegu õues, külma pärast ei tahtnud uni kuidagi tulla. Siis tuli keegi ja laotas kergete kätega pehme teki mulle peale. Kohe oli nii soe ja hea, et sain magama jääda. Kui ma hommikul ärkasin oli suur hunnik lehti igal pool minu ümber ja üks valgete juustega vana naine, puulehtedest tehtud riided seljas tuli ja tegi mulle pai ning kutsus endaga kaasa. Lahkumissõnadeks ütles, mine siit, siis sa ei eksi enam ära, mina aga pean tegema puulehtedest uue teki, sest õhtul on mul taas mõni loomake, kellele on vaja soe tekk peale panna. Mina olen lehe-ema selles metsas ja hoolitsen siin hingeliste eest.“ 

„Ega siin jah, nalja ei ole“, võttis bassihääl jutujärje üle, „või leheema oli sul, kellega kohtusid, minule aga näitas ükskord õige tee käppa tee-isa. See oli nii. Jooksime linnas ühe ilusa kassitüdruku järgi ega märganud kuhu sattusime, niiviisi isekeskis plika pärast nägeledes olime eksinud suure autotee äärde. Autode lärm oli nii kõva, et mul läks pea päris sassi. Ei teadnud enam kuhu joosta, tormasin kinnisilmi kuhugi, ise hoidsin maadligi, arvasin, et nii pääsen. Korraga lõi kole valu ühte kõrva ja ma hüppasin tagasi. Õigesti tegin, pääsesin vaevu suure auto rataste alt. See teine isane, kellega koos emast kassi jahtisime sõitles siis mind. Ütles, kas sa pimeloom tee-isa siis ei näinud? Ta pidi sulle vastu kõrvu andma, et sa teelt ei eksiks. Kuidas sa kass teda siis ei näe ega tea? Ja selle jutu peale ma nagu oleksin nägijaks saanud. Pikk hallides riietes mees seisis minu kõrval, ütles, et tema valvab ikka nendes kohades, kus ei teata kuhu minna ja alatasa peab ta õpetama rumalaid või eksinud teelisi. Õnne-ema ja tuule-ema olevat veel tema sugulased võib olla on lehe-ema ka nende sugulane või vähemalt tuttav. No näh, sedamoodi nägin mina tee-isa“ 

Suur punane ajas ennast sirgu, „võeh, või lehe-ema ja tee-isa… Minu vanaisa rääkis, et vanasti käis jumal alatasa maapeal, temaga koos olevat maapeal käinud ringi mure ja õnn. Vanaaja kassid olevat näinud neid sagedasti hämaras talude õuedes liikumas. Vanal ajal polnud selles midagi erilist. Ükskord astunud ilusates riietes paks naine ühe vaese inimese majja, soovis kena õhtut ja küsis mida selle kodu kass endale tahaks. Kass vastanud siis, et liha ja saia ja hapukoort. Kohe olnudki koor püttides, liha pliidil särisemas ja sai laual. Siis aga tulnud tuppa kadeda hingega peretütar ja küsinud, kes see võõras on. Kass vastanud, et see on õnne-ema. Peretütar sai tulivihaseks, sest kass oli õnne-emalt küsinud üksnes liha, saia ja hapukoort. Peretütre arvates oleks pidanud küsima raha või siis vähemalt vorsti, inimeste kasu peale pidanuks kass mõtlema! Kade tüdruk pahvatanudki vihahoos – jäägu see liha rumalale nina külge rippu! Kohe rippunudki liha peretütre nina küljes ja õnne-ema olla öelnud – kolm õnne te olete küsinud ja kolm õnne olen teile ka andnud, nüüd ma lähen. Kadeda peretütre nina külge olevat jaanipäevaks kasvanud ka vorst ja rahaõnne ei olevat tal elus olnud. Vorst ja liha jäidki talle nina külge elulõpuni ja sellepärast ei saanud ta ka mehele. See maja aga jäänud hulgaks ajaks kasside majaks. Liha, saia ja koort olnud seal kassidel koguaeg võtta.“

Väike triibik oli leidnud kitsas keldris mõnusa sooja koha ning nurrus vaikselt, tal oli hea meel, et raskest elust väsinud ja pahurad kassid oma juttudega keldri hubaseks ja mõnusaks muutsid. Ta mõtles, et kui jutujärg vaibuma peaks, siis kõneleks tema õnne- ja saatuse emadest, kes kasse nende pererahvaga jälle kokku viivad. Enda teada ei olnud ta neid küll kohanud kuid mis siis, kuskil nad ju ometi on. Kui ka vanarahva vaimolendid linnadeks muutnud maakohtadest põgenenud on, vajab nende töö ikkagi tegemist ja ehk on kuskil inimesed, kes nende asemel kodutute eest hoolt kannavad.

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee