MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Vanaema Kass

Ta ilmus aprilli lõpus või mai alguses Mustamäe Mustika keskuse lähedal asuvate korrusmajade juurde. Helehallide silmadega sõbralik kiisu, kes õues mängivaid lapsi ei peljanud ning tagasihoidlikult lähenedes inimeste sõprust otsis. Tüütuks muutuva tähelepanu eest taandus ta delikaatselt, autodest ning sõiduteelt oskas ta kenasti kõrvale hoida. Sageli magas ta majade vahel rohus, heleda näo, hallitriibulise ja rohke valgega kasuka tõttu hakkas ta kergesti silma. Sõbraliku sõnaga toitjale jooksis ta järgi ning palus luba tuppa pääsemiseks. Peagi taipas ta, et kiirustades jagatud toidupaluke ja mõned paid ongi kõik, mida juhuslikelt möödakäijatelt oodata on. Loomakese omaniku kohta teati rääkida, et vanamemm, kelle koduseks lemmikuks ta oli, suri ning nõnda saidki tema elupaigaks kivilinna tänavad. Ühel korral viis lähedal elav proua, kellel loomast kahju oli, ta tuppa. Uue kassi ilmumine kohutas aga lahke proua enda kiisut niivõrd, et viimane pages praokil aknast õue. Õnneks pääses kodune kiisu üksnes ehmatusega, tänavalt toodud loomal tuli aga mureliku proua ja teiste loomasõprade kurvastuseks oma õuekassi elu jätkata, sest heal aitajal puudus võimalus harjutada üksikuteks perelemmikuteks olnud loomakesi koos elama.

Sel kevadel oli samade korrusmajade ümbrusesse ilmunud ka mitmeid teisi kodutuid kasse, imekombel olid hulkurkassid juba aastaid seal kandis haruldasteks külalisteks olnud. Kevadiste pikemate päevade ja soojemate ööde saabudes algas ka kasside pulmatrall, mis mõnikord nii häälekas paisus, et unerahust lugupidavad inimesed oleksid vabalt leidnud põhjuse Loomade Hoiupaika helistamiseks ja kassipüüdja tellimiseks. Hele emane näis mitmele isasele huvi pakkuvat kuid enda kõrval rohul pikutada lubas ta ainult ühel hallil kassil. Teisi kasse ta pelgas, urises nende peale või nuttis vaikselt ning limpsas murelikult nina. Ta ei rünnanud neid vaid otsis alati võimalust eemaldumiseks. Hall isane oli truu kaaslane ega jäänud temast sammugi maha, koos istusid nad põõsaste vahel või passisid pikaks kasvanud rohus niisama. Toidu juurde lubas isane oma sõbra alati esimesena. Ühel päeval aga oli isane kadunud ja rohkem teda nende majade juures ei nähtud.

Hiljem selgus, et heleda näo ja armsa olemisega, aga mitte enam noor emane kiisu oli omaniku poolt steriliseeritud, kliinikus otsiti üles steriliseerimise operatsioonist jäänud arm ning ka lõigatud parem kõrvaots viitas märgistusele, mis tehti kliinikus steriliseerimise operatsiooniga koos nendele kassidele, kes mõnikord ka õues käia said.

Heade koduloomade elu võib vahel ootamatuid pöördeid teha. Inimene, kellega koos kiisu oma elupäevad mööda saatma pidi, järgnes kutsele, millele surelik vastu seista ei saa. Väärika, elunäinud ja kaotust kogenud kassina oskab ta hinnata ja tänulikult vastu võtta hoolitsust. Hoiukodus on ta kuulekas ja leebe kiisu, ta kiindub hoolitsejasse ruttu, püüab ära arvata, mida temalt oodatakse ning on tänulik iga pai eest. Hoolimata kõigest, usun, et ta igatseb oma vanamemme järele. Ehk igatseb kuskil omale sõpra mõni teine vanaema? Selle jutu kirjutaja loodab väga, et nad kohtuvad ning et valge- ja hallitriibulisest, heledate silmadega kassist saab jälle see, kes ta olema peaks - Vanaema Kass.

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee