MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Vihmakass

on muinasjutt väikestele ja suurtele, kes usuvad, et suvise pööripäeva valges öös võib nähtavaks saada argipäeva eest varju olnud müüte, ütlemata või ununenud tähendamissõnu ja  jutustamata muinaslugusid ammustest aegadest. Lugu, mida seekord jutustame, aitavad illustreerida Kassiabi väikesed ja suured neljajalgsed sõbrakesed, kelle liigikaaslased juba tuhandeid aastaid inimeste ellu rõõmu ja kodusoojust toonud on.

Sel ajal kui maailm veel noor oli, olid kõik kassid valged. Väikesed kassid olid säravvalget värvi, sest neil oli palju energiat ja elujõudu. Sellise kirka välimuse suur pluss oli veel see, et niimoodi leidsid vanemad nad alati üles. Ja muidugi aitas see värv kassilapsel olla rõõmus ja enesekindel, need omadused aga kuluvad noorele ja väheste kogemustega kassilapsele marjaks ära.

Kassid elasid tol ajal suure liivalagendiku ja mäestiku piiril. Seal oli olemas kõik see, mida kassid armastavad. Kullakarva liiv, mille peal oli mõnus joosta, jahti pidada ja püherdada ning kuhu oli lausa lust auke kraapida. Mäestiku jalamil sai mööda kaljusid ronida, mäe kasvava ja kahaneva jaheda varju piiril ööhäältega ühtesulades salamisi ning märkamatult varitseda. Väga mugav oli pikutada päikesekuumal kivil või lakkuda hommikuti kivide õnarustesse kogunenud hommikujahedaid kastetilku. Mäe ja liiva vahele jäi ka veidi metsa ning puid. Rohelisse orgu voolas mäestikuoja, see lõppes selges järvesilmas, mis elas sirguvate puude keskel. Kassidel ei olnud millestki puudus. Mõned kiisud kasutasid seda võimaluste küllust uute meelelahutuste ja oskuste arendamiseks – osadest kassidest olid ajapikku saanud vilunud kalapüüdjad. Järve kallaste madalas vees võtsid nad lihtsameelseid või muidu rumalaid kalu osavalt õnneks. 

Ühel hommikul aga hakkasid kujunema väga kaugeleulatuvate tagajärgedega sündmused. Muidugi ei osanud kassid uneski näha milliseid muutusi need sündmused kaasa toovad. 

Kõige noorema pesakonna Kõige Väiksem Kassike sirutas unerammestuse käppadest ja sabaotsast ning haigutas kõrvaotsad ja silmanägemise teravaks. Õed-vennad ning vanemad magasid veel. Väike erkvalge loomake katsus käpaga emme nina, nohistas väikese mjau issi kõrva, näris tasakesi venna saba. Ei midagi, perekond kohendas end unisena igaüks mõnusamasse asendisse ning arvatavasti keeras iga magaja pooleliolevas unenäos uue ja huvitava lehekülje. Väikesel kassiplikal oli aga uni otsas. Nõutuna istus ta oma magava perekonna kõrval ning püüdis mitte kuulata huvitava ja erutava maailm vastupandamatut kutset. Kassilast olid vanemad korduvalt keelanud üksinda seiklema minemast. Et ta oli hea ja kuulekas kass, kes tahtis alati kõige tublim olla, siis otsustas ta koju jääda ja oma särava kasuka ajaviitmiseks korralikult puhtaks pesta. Kõige Väiksem Kassike asus pesema oma paremat käppa. Oi kui must see on! Ja küüned, need vajavad maniküüri, aga mida need linnud seal eemal niimoodi karjuvad? Kõrvad ja pea on vaja korralikult ära pesta, ema ütles, et kõrvad peavad puhtad olema, muidu ei kuule hästi… Hm, kellegi vist jalutab juba kaljudel ja nuusib koobastes magavate nahkhiirte pesasid. Neid on raske kätte saada, tõesti. Kui ma neid ükskord püüda proovisin, siis nad läksid kõik korraga lendu ja see oli päris hirmutav, pidin nende eest põgenedes peaaegu kõrge kivi otsast alla kukkuma. Kui vanemad sellest teada said, olin mitu päev koduarestis. Vanaema ütles küll, et pole see asi nii hull midagi. Seda rääkides oli tal veel omamoodi näoilme ta nagu oleks muianud millegipärast. Ah, ma ei, tea, noh aga igatahes ei olnud vanaema üldse kuri minu peale. Ei tea miks? Noh, vasak käpp nüüd… Kõige Väiksem Kassike tõmbas keelega paar korda üle vasaku käpa. See on nüüd puhas juba küll, aga saba, vot see saba on vaja puhtaks pesta. Kõige Väiksem Kassike keeras ennast, et sabaotsani ulatuda, kuid pesta ta seda ei jõudnudki, sest oma ehmatuseks nägi ta umbes endasuurust rohelist kivi põrgeldes nende unepesa poole veeremas. Saba, käppade pesu ning kõik vanemate hoiatused ununesid. Kõige Väiksem Kassike seisis oma neljal käpal, saba ja seljakarvad turris, iga väiksemgi osa temast oli valmis ohuga võitlema. Roheline kivi põrkas aina lähemale, Kõige Väiksema Kassikese sabaots hakkas juba värisema, kuid ta oli valmis, milleks iganes, et oma kodu ja magavat perekonda kaitsta. Ta ise ei pannud tähelegi, et oli tagumistele käppadele istuma tõusnud ja susises rohelise kivi peale nii kõvasti kui jaksas. Kuid siis juhtus midagi imelikku – kivi põrkas üle tema pea, üle magavate õdede-vendade ja ema – isa ning kadus pika rohu sisse. Kõige Väiksem Kassike pöördus instinktiivselt ringi ja lidus põrkavale kivile järele.

Kõikuvad puuvõrsed ja muljutud alustaimestik juhatasid Kõige Väiksema Kassikese põrkava kivi jälgedesse. Nuuskides ja hüpeldes püüdis ta põrkavat kivi rohu seest leida ning kahjutuks teha. Jahil aga ei paistnud lõppu tulevat. Põrkav kivi oli osav, tundus, et ta narritab Kõige Väiksemat Kassikest. Ikka edasi ja edasi, Kõige Väiksem Kassike puhkis ja niuksus jahikirest. Järsku sai rohi otsa ning Kõige Väiksem Kassike leidis ennast kirkas päikesevalguses sätendava järve kaldal. Nii palju valgust korraga oli niivõrd ootamatu, et Kõige Väiksem Kassike pidi lausa istuma. Silmi kissitades ja pilgutades taipas ta lõpuks kuhu rohelise kivi jaht teda toonud oli. Aga kuhu jäi siis roheline kivi ise? Kõige Väiksem Kassike nuuskis veepiiri, käis edasi tagasi, otsis rohu seest, aga ei midagi. Nõutuna silmitses ta päikeses sillerdavat veepinda. Oh ja seal ta oligi! Roheline kivi oli jäänud pidama järvekalda madalas vees suure pruunika kivi otsas ning oli seal üsna kindlalt paigas. Kõige Väiksem Kassike vudis hoolega maadligi hoidudes nii kiiresti kui jaksas lähima rohututi varju, sättis saba ja tagumikku võngutades käpad kindalt vastu maad ning valmistus hüppeks. Kuid oh, mis üllatus – roheline kivi liigutas! Tal oli järsku neli jalga, suured punnis silmad ja nägu, tema kurgualune liikus, läks suuremaks ja siis jälle väikeseks tagasi. Kõige Väiksema Kassikese arvates neelatas roheline kivi mitu korda ning liigutas jumal teab kust tekkinud jalgu! Kõige Väiksem Kassike ei jõudnudki hüppama hakata, sest roheline kivi tegi ootamatult ilmelikku häält, mis kõlas nagu „krooks“, põrkas suurelt pruunilt kivilt üles ning kadus vette. Uudishimu on kasside loomuses olnud algusest peale ning sellepärast tipsis Kõige Väiksem Kassike kergel sammul toimunut lähemalt uurima. Ainsad märgid imelikust rohelisest kivist olid pikkade vahedega aeglaselt hääbuvad ringid veepinnal, kivi ise oli kadunud.

Hommikune päike oli liikunud puude latvadest kõrgemale ning paistis nüüd mäestikust järvesilma langeva väikese kose suunas, otse udupeentest veepritsmetest läbi. Inimesed teavad, mis juhtub siis kui päikesekiired veepiisku puudutavad – niiviisi sünnib vikerkaar. Kõige Väiksemal Kassikesel aga ei olnud sellest kõigest aimugi, ta ei olnud kunagi varem näinud nii erksaid värve – lillat, punast ega rohelise ja sinise erinevaid varjundeid. Uduste servadega värvikaar algas täpselt tema eest vee kohalt ning selle uhke kaare teine ots kadus sakilise mäestiku madalama serva taha. Kõige Väiksem Kassike seisis hingetuna kirjeldamatult kauni vaatepildi ees. Seni olid kassid Kõige Väiksema Kassikese meelest olnud kõige ilusamad maailmas. Hoolimata lummavast vaatepildist muutus Kõige Väiksem Kassike tusaseks. Hingelise tasakaalu saavutamiseks proovis ta oma käppasid lakkuda, kasukat kohendada kuid kontrast valgete käppade ja kauni kaare värvikülluse vahel hakkas niiviisi veelgi rohkem silma. Kõige Väiksema Kassikese hea tuju oli nagu käpaga pühitud. Nina norus põrnitses ta vaheldumisi värvikaart ja liivariba järvekaldal. Kassid ei olegi kõige ilusamad ütles ta pettunult omaette. Ja mina lollike ei teadnud seda. Miks? Kuidas see võimalik on, et emme ega issi seda ei teadnud? Isegi minu lemmiktädi, ema õde, isegi tema mitte?

Öeldakse, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ja nii tuli ka Kõige Väiksemale Kassikesele tema kimbatuses päästev mõte – vanaema, jah, vanaema, tema teab, tema oskab kõike seletada! Kõige Väiksemal Kassikesel oli ühtäkki väga kiire - vanaema, temaga ma pean kohe rääkima. 

Nagu juba öeldud, oli Kõige Väiksem Kassike korralik ja kuulekas kassitüdruk ning sellepärast lippas ta helevalgete käppade välkudes esimeses järjekorras kodu poole. Oh, emme ja issi on nüüd juba kindlasti ärganud ning otsivad mind, nüüd ma saan küll pahandada, muretses kassilaps. Ümbrus muutus aina kodusemaks ning viimaks oligi Kõige Väiksem Kassike kodus. 

Tule hommikust sööma, issi tõi kõrbehiire fileed, ma küpsetasin selle vanaema retsepti järgi, päikesesooja kivi peal, just nii nagu teile kõige rohkem maitseb, ütles veidi unine kassiemme hajameelselt Kõige Väiksemat Kassikest märgates. Õnneks ei olnud emme ega issi tema puudumist tähele pannud ning Kõige Väiksem Kassike asus kohusetundlikult hommikueine kallale. Meie teame, et isu tal vist eriti ei olnud, aga ega ta seda kodustele siis välja ei näidanud. Kiirustades sõi ta pakutud toidu ära. Tubli laps, kiitis kassiemme, tõstan sulle veel? Väiksed kassid peavad korralikult sööma. Aitäh, kõht on täis, ütles Kõige Väiksem Kassike hoolega põski ja vurrusid lakkudes, et ema ikka näeks kui rahul ta hommikueinega on. Emme, ma lähen vanaema vaatama, ütles Kõige Väiksem Kassike ettevaatlikul toonil, sest tal ei olnud vähematki lootust, et perekond tema muret mõistaks või et nad üldse oleksid valmis arutama seda, kas kassid on kõige ilusamad või mitte. Kassiemme oli sellel hommikul vist ikka tõesti väga unine, sest tema muidu terav kuulmine ei peilinud välja seda väikest ebakindluse nooti oma tütrekese hääles. Jaa, vanaema Klaara, tõepoolest, teda peaks vaatama minema, ma ei ole teda juba kolm päeva näinud. Ei tea kas ta on jälle unustanud ennast mäestikutaimi uurima. Häda nende vanadega. Luud ja liigesed haiged, vererõhk endal kõrge, aga ikka arvavad, et võivad nagu noored kassid vabalt mägedes turnida. Ole siis ettevaatlik ja ütle talle, et tulgu kõrbehiire fileed sööma ja tuleta talle meelde, et ta oma rohtusid ikka näriks. Oh, kas selline siis ongi ühe emase kassi elu – lapsed ühe käpa otsas ja vanad teise käpa otsas, oh seda tänapäeva elu, õnneks on mu mees mõistlik kass ja lapsed on ka head, mitte nagu mõnel teisel...Mhmm, ma nüüd siis lähen, ütles Kõige Väiksem Kassike, kassiemme silma ja kõrva ulatusest eemale kiirustades, sest mine neid emasid tea. 

Hommikuga koos sündinud karge ja lubadusi täis õhk oli taandumas keskpäevale läheneva päikese väsitava kuumuse ees, Kõige Väiksem Kassike lippas rõõmsalt vanaema koopa poole. Hõredad pilvekiud kõrgete mäetippude ümber hajusid, tehes ruumi säravsinisele taevale. Suur isane kaljukits seisis väikesel platool tähelepanelikult oma karja valvates, valmis väiksemagi kahtluse korral esijalaga vastu kaljut põksima ja lähenevast ohust märku andma.

järgneb...

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee