MTÜ KASSIABI KODULEHEKÜLG

Valgete vuntsidega Porthos

Minu nimi on Valgevunts, lühidalt Vunts. Kasukas on mul mustavalgekirju minu hoiuperenaine ütleb, et ma olen natuke pandakaru nägu. Ma elan nimelt hoiukodus ja olen Kassiabi kass. Hoiukodu perenaine armastab mind väga ja üldse oleks siin superhea elada, kui mul ainult lubataks kakelda. Ja-jah, kuulsite õigesti, kakelda, võidelda! Mulle meeldib väga neid kasse paika panna, kes siin päriselt elavad. Mis nad siis peavad end paremateks! Eriti käib mulle närvidele too must kõuts, keda perenaine Musikeseks kutsub. Mäherdune ebaõiglus! MINA olen perenaise musikene! Võite isegi arvata, et ma ei jäta kasutamata ainsatki võimalust, et tollele mustale tegelasele koht kätte näidata! Pean rõõmuga tunnistama, et perenaine ei riidle minuga kunagi kui olen jälle tema lemmikule tuupi teinud, vaid korjab mu oma kassi turjalt sülle, annab mu roosale ninakesele musi ja ütleb "Oh Vunts-Vunts, kas sa ei võiks natukenegi sõbralikum olla!“ 

Nagu ma olen aru saanud on päriskodu ja hoiukodu erinevus see, et päris kodust ei pea kunagi lahkuma. Loodan, et leian lõpuks endale sellise PÄRISKODU, kus mind mõistetakse sama hästi kui minu praeguses hoiukodus. Et te saaksite aru minu iseloomust, räägin teile oma loo. 

Olin väike, armas, elavaloomuline kassipoeg, kes üle kõige armastas mürada ja mängida ja mul oli oma kodu. Vahel hüppasin ma inimestele küünte ja hammastega kätte või jalga kinni - närisin ja küünistasin neid. See lõbustas inimesi, nad naersid ja julgustasid mind jätkama. Mängisin ja kasvasin, püüdsin oma inimestele meeldida ja nende sõber olla. Olin umbes seitsme - kaheksa kuune kui mulle hakkas tunduma, et inimestel ei olnud minuga enam lõbus. Kuulsin neid ütlemas, et olen kuri kass ja et nad ei taha mind. Mõnikord nad lõid mind, vahel vibutasid minu suunas sõrme ka siis kui ma veel ei olnud mängima hakanudki või peitsid oma jalgu minu ees, ise kõva ja ähvardava häälega rääkides. Ma ei saanud aru kas see on mingi uus äge käpa-, käe ja jalamäng või on midagi valesti. Püüdsin siis neile näidata kui osavaks ja tugevaks ma sirgunud olen. Küünistasin oma tugevate küüntega ning hammustasin teravate valgete hammastega nende käsi ja jalgu. Aga inimesed ei rõõmustanud selle üle. Kuigi magasin nendega koos voodis, nurrusin neile ja leevendasin inimeste vahel tekkinud pingeid naljade ja õrnustega, hakkasid nad minust ettevaaltikule mööda hiilima, näiteks siis kui ma põrandal pikutasin või esikus nurgas istusin. See oli minu meelest nii põnev, et pidin kohe nende jalgadesse kinni hüppama. Siis nad sakutasid mind turjast, panid vetsu kinni ja paar korda viskasid mind ukse taha. Lõpuks ma enam ei oodanudki ära mida inimesed teevad või kuidas nad on, lihtsalt hüppasin neile jalgadesse või kätte. Tegin seda sellepärast, et lõpuks aru saada, mis mäng või suhe minu ja inimeste vahel siis tegelikult on ja natuke sellepärast ka, et mul oli koguaeg meeles, kuidas selline mäng neile meeldis kui ma veel väike olin. 

Niisiis ühel päeval toimus see saatuslik autosõit mis päädis minu mahajätmisega Kiviõli poe ette. Ma ei osanud selle poe juures olla ega elada. Juhuse abil korjas mind üles üks kaastundlik vanaproua, ta viis mind rongiga Tallinna Kassiabisse ja nii ma sattusingi oma praeguse hoiuperenaise juurde. Uus koht meeldis mulle kohe ja eks ma käitusin seal alguses nii nagu ma harjunud olin. Küünistades-hammustades, uue perenaise käed-jalad olid alailma katki. Ta ei riielnud minuga (see poleks nii-kui-nii aidanud) vaid tegi hoopis midagi ootamatut - pritsis mind rünnaku momendil väikesest veepudelist. See võttis mul tuurid kähku maha. Sõnum jõudis kohale. Paar nädalaga unustasin ma oma vanad harjumused. Nüüd meeldib mulle silitavat kätt mitte rünnata vaid nuhutada, lakkuda ja õige õrnalt närida. Inimene võib toas liikuda, tema jalad jäävad minust puutumata ja veepudel seisab unustatult nurgas. Saladuskatte all ütlen ma ainult teile, et ma tegelikult pean seda pudeli meeles ja silmas, aga ma ei näita seda välja. Mulle meeldib väga mängida ja kõikidest selle maja kassi- ja inimeste pere tegemistest osa võtta. Kui õhtul teleri ees istutakse, lähen inimestele sülle, nurrun ja nühin oma põske vastu inimeste omi. Palun, ainult ei mingeid teisi loomi ega väikseid lapsi! Minu enesekehtestamise vajadus on sünnipäraselt suur ja nemad ei oska ju veepritsi kasutada. 

Kui te tunnete, et just mina olen see kass kellega tahate jagada oma kodu siis vastan teie hellale hoolitsusele ja armastusele omapoolse kiindumuse ja tänulikkusega, olen teile hea sõber ja truu seltsiline eluteel. Helistage mu perenaisele ja tulge vaatama, tal on teile veel minu kohta palju rääkida. Ma arvan, et ma olen nagu Porthos Kolmest Musketärist, heasüdamlik, lihtne ja aus ja minu kaklemiste kohta võiks sobida Porthose ütlemine: „ma võitlen, sellepärast, et ma võitlen…“ Seda Porthose mõtet ma täiendaksin ja jutu lõpetuseks ütleksin: „ma hoian oma inimest, sellepärast, et ma hoian oma inimest.“

Loodan, et kohtume peagi!