MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Manni lugu

Mina olen Manni. Mul on väga imeline kasukas - ma näen välja nagu väike kullalaiguline tiiger.

Oma närvisüsteemi tüübilt olen ma sangviinik ehk ma olen alati heas tujus ja jumala rahulik. No vahel hakkavad käpad sügelema kui ma aknast kohutavat parve linde näen ümber söögimaja hullunult sebimas, aga üldiselt saan ma nii hästi süüa ja magada, et linnupüüdmine mind ei huvitagi. Aga hiiri meeldib mulle küll püüda. Öeldakse ju, et iga kass on millelegi spetsialiseerunud- no ja mina olen hiirtele. Kodu juures suures kraavis ja põllul on neid lihtsameelseid hiiri nii palju, et mul tarvitseb vaid oma nina sinnapoole pista kui ma kohe haistan saaki.

Ma olen oma praeguses kodus elanud natuke üle kahe aasta, aga mul on tunne nagu ma oleksin siin kogu aeg olnud ja siin lausa sündinud. Mingit võõrastust pole ma kunagi tundnud. Võib-olla ma oma eelmises elus olingi siin. Ega ma oma eelmisest kodust midagi ei mäletagi. Ma ei mäleta ka seda, kuidas ma kodutuks jäin. Aga sel polegi tähtsust, sest ma kuulan heameelega oma perenaiste imestust selle kohta, kuidas küll minusugune imeline kass hooletusse jäeti. Nüüd pole ma üldsegi hooletuses, vaid hoolitsetud ja armastatud.

Mul on sõber saksa lambakoer, kellega me kahekesi kodus oleme kui üks perenaistest koolis ja teine tööl on. Esialgu tahtis suur sakslane mind kangesti nuuskida, aga kui ta ära nägi, et ma teda üldse ei karda, siis rahunes maha. Nüüd me oleme suured sõbrad.  Ühte asja pole koer veel ära õppinud - ta ei saa siiani aru, et maadlemine käib ikka kaalukategooriate järgi ja mina olen hoopiski teises kategoorias kui tema. Nii, et kui ta mulle mõnikord käpa peale paneb justkui tahaks mängida, pean ma ikka vastu hakkama oma käppadega. Kui me koeraga kahekesi õues oleme, siis võin ma täiesti kindel olla, et ükski teine kass meie aeda igatahes tulla ei julge. 

Mulle tundub, et ma olen siin majas üks väga tähtis tegelane. Igatahes osteti mulle lausa personaalne mõnulemiskoht ja see tehti veelgi pehmemaks lambanahaga. No võibolla see ei olnud just mulle mõeldud, aga kuna ma nüüd seal alalõpmata põõnan, siis keegi teine seal lihtsalt olla ei saa, või kui, siis ainult ääre peal natuke.

Kui ma oma jalutuskäikudelt koju tulen, siis tahan ma kohe kõik uudised perenaistele ära rääkida ja kui ma kohe ei viitsigi rääkida, siis nad lausa küsivad, et Manni, kus sa siis nüüd olid ja teevad mulle mõnusat massaazhi. Sellest võib järeldada, et nad igatsevad mind. Ja mina igatsen ka.

Pole ühtki paremat kohta, kui oma kodu, kus sind alati oodatakse ja kus sa võid olla just see, kes tahad. Kodu on üks imeline koht!
 
Manni

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee