MTÜ KASSIABI KODULEHEKÜLG

Balti jaama turukassid Vaska ja Masha

Suvel tulevad inimesed pärast päikesetõusu. Alguses on neid vähe. Nad pühivad tänavat, klopsivad lette kokku, avavad kioskide uksi, sätivad paika rulookardinaid. Suvel on kerge olla. Hommikune inimeste askeldamine annab märku sellest, et öine jaht on lõppenud, ööhääled vaikivad ning peagi on oodata maitsvat hommikusööki.

Talvel on inimesed kohal enne kui õues valgeks läheb. Inimeste tulek tähendab, et üks külm öö on jälle õnneks seljataga ning ootamas on mõnus ninaesine ja soe kohake, kus külm kontides tasapisi järele annab ja elurõõmule ruumi teeb.

Koerad, öised turuvalvurid, pannakse hommikul kinni ning turu rasked väravad avatakse kettide kõlina ja metalli kriiksumise saatel. Üksikud autod manööverdavad turul ja inimesi tuleb aina juurde. Päev on alanud. Päikest tervitanud linnud vaikivad. Üksnes varesed, hakid, tuvid, kajakad ja varblased, kes nii talvel kui ka suvel alati kohal on, ootavad oma võimalust turu rikkalikust toidust ja mitmekesisest suhtlemisest osa saamiseks.

Niisuguses kohas möödus Vaska ja Masha elu algus. Suurema osa päevast veetsid nad kahekesi müügileti all vettinud pappkastis. Talvekülmade kaitseks olid turumüüjad neile pappkasti vana jänesenahast kasuka pannud. Vaska oli elanud turul juba vähemalt aasta, Masha aga sattus sinna möödunud suvel, kahekuusena. Ta jäeti väikese kassiplikana inimeste poolt turule lihtsalt maha.

Kui Kassiabi inimene neid talvel esimest korda vaatama läks, istusid nad kõrvuti oma pappkastis, suured ehmunud silmad jänesenaha seest paistmas. Mashast oli selleks ajaks kasvanud juba pooleaastane kiisuke ning ümbruskonna vanad isased kassid ajasid teda taga. Turu töötajatel oli mure, et Masha võib peagi tiineks jääda ja niiviisi sünniksid jälle uued kodutud kassipojad. Vahete-vahel hirmutasid turu vanad isakassid Masha päris ära, siis ta nuttis ja karjus õnnetult kuskil seina ääres, oodates võimalust Vaska juurde pappkasti peitu joosta. Vaska oli sõbralik ja leebe kass. Ta oli saanud turukoerte käest pureda, tema puusal olid mädanema läinud põletikulised hambajäljed ning ta lonkas ühte jalga.

Ometi ei saanud kassiabilised kuidagi hinnata seda, kui haigeks ta turuelust tegelikult jäänud oli. Turul oli ta lihtsalt sõbralik ja natuke vigastada saanud tänavaloom, keda sai sülle võtta. Vaska tervisega nägid Haabersti Zoovet Keskuse arstid ja kassiabilised vaeva mitu kuud. Tema paranemine oli aeglane ja tervise taastumine visa, kahtlustati koerahammustusest tekkinud veremürgitust. Tänaseks on Vaska paranenud ning vaktsineeritud. Oma sõbrakese Mashaga jagavad nad kassiabis suurt koerte näitusepuuri, kus nad armastavad üksteise kaisus magada. Kassiabilised annavad Vaskale vitamiini, mis talle aga üldse ei meeldi. Vitamiini eest peidab ta oma pea Masha seljataha ning pärast vitamiini andmist keerab inimestele solvunult selja ning heidab üle õla inimeste suunas kartlikke ja umbusaldavaid pilke. Vaskat võib sülle võtta, talle meeldib väga pai ja loomulikult meeldib talle kui temaga räägitakse. Ta on tundlik, kannatlik ja suuremeelne loomake. Kõik turul läbielatud katsumused, kassiabis ja loomakliinikus läbitehtud raviprotseduurid ei ole suutnud lõplikult rikkuda tema lootust inimeste suhtes.

Vaska ja Masha on rahulikud, sõbralikud kassid. Neil ei ole olnud oma elu jooksul võimalust inimesele ise sülle ega kaissu pugeda ning rahulike kodukassidena inimeste kindlast ja igapäevasest hoolitsusest pikalt rõõmu tunda. Vaska ja Masha on koos tänavakasside elu raskusi trotsinud, teineteisest tuge leidnud ning sellepärast kokku kasvanud. Kassiabilistel oleks väga hea meel, kui nad leiaksid koos ühise kodu. Praegu on nad Kassiabis veel murelikud kassid. Vaskat on ravitud väga pikalt, ta on pidanud taluma kuude kaupa süste, tablette, salvidega määrimist, kõrvapuhastamist ja vereanalüüside võtmist. Lapseohtu nooruke Masha on olnud Vaska-poisi lohutaja ja pelgupaik haiguse ajal. Kodus, inimeste juures saaksid nendest toredad kiisud. Neile sobiks tubane elu aga samuti sobiks neile elu õue-ja toakassidena. Oma päriskodus inimese hoolitsuse all leiaksid nad kindlasti hingelise tasakaalu ja saaksid rõõmsateks ning enesekindlateks kassideks. Turukassid Vaska ja Masha ei ole tegelikult sündinud tänavakassideks, elu on neid lihtsalt halvasti kohelnud ja seadnud neid raskete katsumuste ette. Sellepärast on nad täna veel inimese suhtes veidi umbusklikud. Küllap on nad mõlemad oma lapsepõlves inimestega koos elanud. Nad ei ründa inimest, ei küünista ega hammusta. Kassiabilistelt saavad nad iga päev palju paisid ja neile öeldakse rohkesti julgustavaid sõnu.

Meil kõigil peab olema oma kodu, maailm kuhu me kuulume, koht kus me üksteist hoiame ja väärtustame. Turukassid Masha ja Vaska ootavad Kassiabis võimalust uueks eluks. Me loodame, et nende elu muutub, et kogetud ebaõiglus pöördub heaks ja õnnelikuks uueks alguseks. Vaska ja Masha on kiisud, kelle elud algasid inimeste kassidena, kahjuks ei osatud neid mõista ja armastada. Õnneliku juhuse tõttu on nad saanud teise võimaluse, hea õnn on neid aidanud ellu jääda ja hoidnud kurjaks muutumast. Loodame, et Vaskat ja Mashat on ootamas päevad, hommikud ja õhtud, kus neil ei ole vaja enam karta ega muretseda ning kus turuväravate kriiksumisest ja külmadest lohutuseta öödest saavad üksnes kauged minevikku vajunud mälestused, varjud elust, mis kunagi enam ei kordu.