MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Tervitused Nosplilt-Josplilt

Tere!

Minul on siis möödunud esimene nädal uues kodus. Noh, olen ennast selle aja vältel väga viksilt näidanud. Nurr-nurr-nurr on kõige kindlam vahend, kui MINA tahan midagi.

Tähtis on veel see, et kiirelt sai selgeks kus on köök - ja köök, see tähendab ju mingit head sööki. Igatahes, kui keegi prerahvast sinna läheb, siis olen mina kohe essana kohal. Noh, mitte et mul kõht tühi oleks, aga äkki on sinna vahepeal midagi maitsvat siginenud. Igatahes mina arvan, et targem on ikka kohal olla!

Nii, mis veel tähtis on? Muidugi minu nimi. Mul on neid mitu – Nospel, Jospel, Pätu, Panter, Jossu – heal lapsel ikka mitu nime. Mul on muide väga tähtis töö – olen linnuvaatleja. Mul on oma tumba-kontor avara vaatega tahahoovi kus on kenasti lindude söögimaja. Noh ja mina siis vaatan, et ikka kõik saaksid midagi ja keegi liialt ei ahnitseks ja keegi ilma ei jääks. Muide parim selle töö juures on see, et tööaja saan ise valida. Kui tahan, siis magan natuke või mängin vahepeal.

Väga tähtsad on luure– operatsioonid. Nende läbiviimiseks on mul kaks varjendit: üks on väga looduslähedane – suur lopsakate lilledega toalill, mis on õnneks põrandale paigutatud. Teine varjend on kaasaegsem ja moodsam – maani ulatuv kardin. Kui see on kokkulükatud, siis on sellesse ennast mõnus kerra tõmmata ja õiget hetke rünnakuks oodata.

Nii, see on siis töö poolelt. Muidu teen ka usinasti trenni. Minu lemmik on takistusterada, see kulgeb siis nii: tumba-üks diivan-teine diivan-hopsti trepile- kappadi kappadi üles-kellegi voodisse-seal kerge salto-siis uuesti trepp-teine diivan-esimene diivan-tumba-siis pööre ja.....noh nii umbes 4-5 korda. Siis on paras koormus saavutatud ja võib korraks puhata. Noh siis vaatan, kas pererahvast keegi viitsib minuga veel mängida ja tavaliselt viitsib, siis veel väikesed ringid. Lahe!!!! Aga kui kellelgi aega ei ole, siis sätib perenaine minu privaatkäimla peale pallikesed ritta. Võtan siis sealt ise ühe ja veeretan seda, kui diivani alla läheb siis võtan uue ja nii saab ka lõbu laialat.

Üksinda magada mulle ei meeldi, koos on ju mõnusam. Muide ma oskan väga VIISAKAS olla. Perenaise voodi kõrval on minu jaoks sätitud pehme tekiga korv, seal on mõnus olla ja jääb mulje, et oskan ka omaette olla. Ja siis kui kõik magavad hiilin mina noorema perepoja, Ardo, juurde – hopsti voodisse ja uuesti tuttu. Ardo on mulle ka mõnusa pesakasti meisterdanud, mis on justkui oma majake. Kui Ardol sõbrad külas on, siis meeldib mullegi nende seltsis olla ja pikutan siis omas majas. Hea ülevaate õuesolevast saan veel mõnel teise korruse akanalaual poosetades. Kõige mõnusam on seda teha teise perepoja, Joeli, toast.

Kui ma nüüd vahepeal peaks märkima, et mida veel õppima peaks, siis vetsus käimist uksega majakeses. Pean seda peaga lükkama, et sisse ja välja saada. Noh, välja ma juba oskan tulla, aga sisseminekul palun veel abi. Aga küllap ma selle selgeks saan. Muidu olen tubli ja saan perenaise ja peremehe käest pidevalt kiita, et olen väga hoolas ja koristan ka sööginõude ümbert meeleldi. Ja kui tekib mõte lauale minna, siis jätan selle ürituse katki ütlusele „ei tohi”. Noh ma ei pea ju siis minema kui nad näevad, võin seda teha siis kui keegi ei näe.

Mõnel hommikul on mul igav ja hakkan siis trenni tegema, noh seda üle diivanite ja treppide kappadi-kappadi, ainult et kell oli väga varajane – 6:40. ja kui keegi minuga mängima ei tule, siis kõditan nats peremehe varbaid. Ta on mõnusalt pikk ja varbad jäävad üle voodiääre. No nad jäävad mulle ise ette. Perenaist ma ei ole torkinud, ta ikkagi õrnemast soost ja põhiline toitja ja hooldaja. Teda tuleb hoida! Küll mina juba tean. Minu ühest kohast teise transportimise lemmikkasend on hopsti üle õla. Nii näeb kõrgemalt ja kõike suuremalt. Aga muidu olen ma oppas siis kui mulle meeldib ja kaissu poen ka siis kui mina tahan. Noh ma teen seda üldiselt üsna tihti. Nagu ma juba ütlesin, et mulle ei meeldi üksinda olla. Teiste läheduses on mõnusam. Olen ju nüüd perepesamuna!

Veel tahan teile rääkida oma õhtustest klaasipõrkkekõrgushüpetest. See on keeruline, ärge teheke järgi. Selleks on siis vaja maast-laeni akent, kardinat pole ees, õues on pime ja toas valge. Nii, nüüd peegeldub klaasil kõik toasolev, kaasaarvatud minu peegelpilt. Ja nüüd teen oma teisikuga klaasipõrkekõrgushüppevõistlust – hopsti üles, põmm vastu klaasi ja potsti maha! Ah, me jääme alati viiki!

Üldiselt siis, mul läheb kenasti. Olen rõõmuks kõigile, noh vahepeal küll hoiab perenaine hinge kinni, aga seda tehakse ju ka ujudes. Pole hullu midagi, ma olen ikkagi kasssss ja pealegi väga armas ja nunnu!!! Panen ka mõned pildid kaasa.

Soovin teile kõigile päikest, las see näitab valgust kodu poole, kus meid alati oodatakse ja armastatakse!

Nospel – Jospel!

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee