MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Jõuluime Muta

Hommikuti oli maa külmunud ja ilusa jäämustriga langenud puulehed läksid astudes jala all krõpsudes katki. Taevast tuli kerget peent lund kuid must sügisene maapind sulatas selle õhtuks. Saabusid külmad lumeta novembri päevad ja ööd. Vana mees oli koduta tänavakasse alati toitnud. Ta oli hoolitsenud selle eest, et neil oleks õues võtta toidupaluke, talvekülmade saabudes ta oli korraldanud nii, et kassidel oleks soe pelgupaik külmade ööde ja hommikute tarvis. Kahvatu valgusega kargetel hommikutel käis ta jagamas toitu tänavakassidele, eikellegi loomadele.

Päevad muutus aina lühemaks, kõlisevkülmade ööde tume taevas igatses valget ja säravat lund. Vana mees teadis ja tundis teda juba aastaid. Must, valge vuntsi ja rinnaesisega emakass oli käinud söömas juba ülemöödunud kevadest saadik. Poegi oli tal kindlasti olnud mitu pesakonda. Ellu aga olid neist jäänud ainult mõned. Emakassil olid sügisel olnud jälle uued pojad kuid ainult ühega neist käis ta söömas. Tavaliselt nad tulid ja võtsid temalt mida nad vajasid ja kadusid siis taas oma mõistetamatusse ellu.

Enda meisterdatud puuriga ootas vana mees võimalust tema püüdmiseks. Emakass oli inimpõlgurist tänavaloom võib olla juba mitmendat põlve. Vana mees tundis paljusid eikellegi kasse ja seni oli ta alati osanud lõpuks võita nende hapra usalduse. Mõned oli ta saatnud maale sugulaste juurde, teisi oli ta hoidnud oma kodus, kõikidele oli ta leidnud uue võimaluse. Metsiku emakassi kaks eelmise pesakonna poega leidsid Kassiabist pelgupaiga ja uue elu.

Mustvalge emakass oli osav ja tark. Mitu korda oli vana mees ta paeaegu kätte saanud, kuid viimasel hetkel oli teravate vaistudega loom siiski põgenenud. Vana mees oli kannatlik, tal oli aega ja ta oli otsustanud emakassi tänavalt ära tuua. Varahommikute ja hilisõhtute tume ja udune õhk korrusmajade vahel ei andnud palju lootust, puuri peibutuseks jäetud sööki käidi söömas, kuid vana mees ei olnud emakassi näinud juba nädalaid.

Ühel päeval ilm muutus. Hakkas sadama pehmet valget lund. Sadu ei lakanud ka õhtuks ning mahasadanud värske lumehelendus andis uut lootust. Vana mees läks taas emakassi püüdmiseks ülesseatud puuri toitu viima. Värskel lumel olid käpajäljed, need viisid kasutamata ja mahajäetud kioskini ning kadusid selle alla. Päevinäinud kioski juures leidus varjuline koht, vana mees tõi puuri ning jäi ootama. Tunnid kulusid, ühtlases lumesajus ei saanud enam aru kas rõõmsad ja lapsemeelsed lumehelbed langevad, lendlevad ülespoole või seisavad keereldes paigal. Vana mehe meel ja mõte otsis ja kutsus emakassi.

Ootamatult ilmus laguneva põranda alt must vari ja siis temaga koos ka teine, väiksem. Emakass pojaga olid välja tulnud. Vana mees ei uskunud oma silmi. Emakass koos pojaga olid puuris ja sõid. Vana mees läks ja sulges puuri ukse. Hämmeldunult seisis ta kasside ja puuri kõrval, ta sirutas käe otsekui tahtes emakassile tere öelda. Vastuseks kostis raevukas sisin ja emakass viskus vastu puurivõret sirutatud käe suunas. See liigutus lõpetas vana mehe pika ootamise, ta võttis puur ja viis kassid koju. Kuid metsik emakass ei leppinud oma saatusega. Susisedes, küüsi ja hambaid näidates tervitas ta iga päev oma päästjat. Vana mees otsis välja vanad töökindad, sest paljakäsi ei olnud võimalik loomi toita ega panna nende puuri liivakasti. Ta mõistis, et kassid vajavad abi ja ravi.

Vana mees ei jätnud midagi juhuse hooleks ning viimaks ootaski ta loomakliinikus murelikult kassiabilisi, kes tema hoolealustele järele pidid tulema. Kolm paari kinnastatud käsi panid emakassi ja tema lapse ettevaatlikult Kassiabi sooja ja pehmesse puuri. Eikellegi kasside elu oli muutunud. Edasi ei räägi see lugu enam vanast mehest. Me teame, et tema on kuskil olemas, lunastamas eikellegi kasse.

Emakass Muta oli päris pöörane, ründas, hammustas ja küünistas igaühte, kes talle lähenes. Toidu ja vee panemine tema puuri oli tõeline julgustükk, liivakasti puhastamine aga jõukohane üksnes vapramatele. Loomakliiniku arstid olid öelnud, et emakass ning tema poeg olid kliinikusse jõudes kirpe ja usse nii täis et parasiitidest jätkunuks kümnetele loomadele. Ning kahjuks ei pidanud Muta lapsuke parasiitidele ja stressile vastu. Ühel päeval oli tema väike keha emakassi seljataga puuris külm ja kange. Oma kergel kassipoja sammul on ta nüüdseks juba ammu teisele poole vikerkaaresilda jõudnud, tema keha on aga maa ja mullaga üheks saanud.

Stressist ja elatud elu raskustest jäi Muta Kassiabis haigeks. Tugev nohu ja vesised silmad vajasid igapäevast ravi. Tema süstimiseks ja ravitsemiseks oli vaja mitut kassiabilist. Nädalad ja kuud kulusid ning keegi ei osanudki Mutast midagi rohkem loota ega oodata. Hea meel oli sellestki et ravi oli tulemusi andnud ja Muta terveks saanud.

Aegamisi, väga pikkamööda hakkas metsik emakass Muta inimesi usaldama. Alguses näitas ta seda niimoodi, et tuli puuri ukse ette kui inimesed toas olid, keerutas ja tammus paigal ning ootas, et teda tähele pandaks Ta ei rünnanud enam oma talitajaid ega taganenud sirutatud käe eest puuri nurka vaid tuli inimestega kõhklemisi tutvust tegema.

Kassiabiliste rõõmuks ja üllatuseks selgus, et Mutale pakuvad inimesed tegelikult väga suurt huvi. Mingil põhjusel pelgab ta aga siiamaani otse tema näo suunas liikuvat kätt ning päris süle- ja nurrukassi ei ole temast veel saanud. Kuid pai ja tähelepanu armastab ta väga. Inimeste tegemiste juures olemisest ja uudishimutsemisest ei saa talle kuidagi küllalt. Aasta jooksul koos mahakäidud tee on pikk, eriti pikk ja muutusterohke on see olnud emakass Muta jaoks. Tänaseks on Mutast saanud sõbralik ja suhtelemisaldis loomake, ta armastab inimesi ja teisi kasse. Pealetükkivast armastusest väsib ta ruttu ning vahel tüdineb ta ka teiste kasside mängust ja melust. Siis läheb ta kuhugi peitu. Kuigi Muta on inimestest ja toaelust lugu pidama õppinud, igatseb osa temast endiselt sõltumatust ja vabadust, mälestus elust eikellegi kassina on temas veel alles.

Emakass Muta on tugevalt arenenud õiglustundega loom, teisti ei oskaks tema käitumist seletada. Muta on selline kass, kes tuleb inimestega riidlema, kui need tema meelest mõnele teisele kassile liiga teevad (teki sisse keeravad ja rohtu annavad või mingeid muid raviprotseduure läbi viivad). Muta ei saa teisiti, tema peab nõrgema kaitseks välja astuma ning pärast ülekohtuselt koheldud saatusekaaslast lohutama.

Iga arenev ja rõõmupakkuv suhe on alati kahepoolne ja kordamine olevat tarkuse ema. Kassiabilistele õpetas Muta taaskord, et metsiku ja inimese suhtes vaenuliku loomaga on võimalik luua ja arendada häid suhteid. Kassil, kes on inimeste vastu kuri, on olemas oma suhe kahejalgsetesse ja sellest mis on olemas, on alati võimalik teha või arendada midagi uut.

Aasta tagasi jõulueelsel ajal Kassiabisse tulnud eikellegi kass on kassiabiliste jaoks tõeline jõuluime – pöörane susiseja, hammustaja ja küünistaja on muutund sõbralikuks kassikeseks Mutaks. Tal on olemas kodu, kuhu teda jõuluks oodatakse. Sõbraks päevadesse ja õhtutesse, süle ja kaisuloomaks.

Kahjuks ei ole saatus kõikide loomade vastu alati nii lahke. Võib olla ei olnud vana mees parajasti kohal või oli kuri juhus kassijumalast kavalam ja kiirem. Kassiabi on kohtunud vaid väikese osaga kõikidest maailma eikellegi loomadest. Tuhandetele kurbadele loomadele ei ole keegi saanud pakkuda lohutust või uut elu. Hea ja hoolitsev käsi ei ole saanud neid tervendada ega leevendada nende piinasid.

Eikellegi loomi, teiselpool vikerkaart, mäletab kevadine kasvav rohi, mis oma elurõõmus alati kurbusest kõrgemaks kasvada jaksab. Kuid võib olla meenutavad eikellegi loomad teiselt poolt vikerkaaresilda endid meile jõuluöö kergete lumehelveste mängulises tantsus nagu pääseks kõik selles maailmas olemata jäänud mängulust ja rõõm noores lumes ühekorraga valla. Kergelt ja vaiksel nagu andestus ja lootus, katavad nad aastas korra maa jõuluaja imelume rõõmsa ja heleda säraga.

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee