MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Kiri lillelaps Bonnielt

Ma olen sündinud tänaval, ühe hotelli  või mingi sellise koha juures. Mäletan, et mängisin ja kasvasin koos õdede – vendadega ja tädide lastega. Kõike ma  enam päris täpselt ei mäleta, aga see on mul meelest, et ema ja tädid käskisid olla kogu aeg väga ettevaatlik ja ütlesid, et võõraid ei tohi usaldada, eriti inimesi ja isakasse ei tohi endale lähedale lasta. Nad ütlesid, et kui muud üle ei jää, siis peab ennast ise kaitsma.

Ma vahel praegu ka susisen, siis kui mu mõtted mujal on ja kui järsku mingid võõrad või uued hääled mind hirmutavad. Aga seda juhtub järjest harvemini. Tegelikult ei ole ma kedagi hammustanud ega küünistanud. Kui ma sülle saan, siis ma nurrun ja sõtkun käppadega.

Lillelaps pandi mulle nimeks sellepärast, et ma olen pärit vabadusest ja et ma olen tegelikult väga usaldav, ma ei suuda armastusele ja hellusele kohe kuidagi vastu panna. Kui mind näiteks T-särgi saba sees hoida nagu mõnda kukkurlooma poega, siis ma keerutan ennast seal igat pidi ja sõtkun nurrudes käppadega kasvõi õhku. Ja ise ma arvan, et ma olen tähetolmu värvi kass, mitte lihtsalt hall kass.

Jah, aga ma pidin rääkima sellest kuidas oli enne Kassiabisse tulekut. Ema ja tädid tõid meile tihti inimeste jäetud toitu ja mõnikord viisid nad meid seda toitu sööma ka. Ainult, et siis kästi hästi valvas olla ja ruttu süüa. Sellest ajast peale ma praegu ka vahel tõstan käpaga toidutüki kausist välja ja söön seda siis käpaotsast või põrandalt tükk haaval. Tegelikult olid meil kõhud ikka koguaeg natuke tühjad seal vabaduses. Aga eks me harjusime elama selle pideva näljatundega, leppisime sellega, sest midagi ei olnud parata. Hea oli vähemalt see, et ema kaisus sai sooja, siis läks nagu nälg ka väiksemaks.

Kui ema ja tädisid kodus ei olnud, siis me soojendasime ise üksteist. Mõnikord oli ilm väga paha. Eriti siis kui vihma sadas ja tuul ka veel puhus. Vahel me saime kõik üleni märjaks, aga taevast aina tuli seda vett juurde. Tilkusime veest ja värisesime koos ema ja tädide ja teiste lastega koos. Siis oli ikka väga paha olla. Nohused olime me ka alalõpmata ja silmad olid ka natuke haiged. Kui vihma sadas, siis rääkisid ema ja tädid veel midagi talvest, siis pidi vee asemel lund sadama. Ma ei ole ise veel lund näinud, kuigi ma arvan, et see lumi võib ilus olla. Kuigi ema ütles, et talvel on väga külm ja elu on talvel ka palju raskem kui suvel.

Aga siis ühel päeval me läksime omapead inimeste pandud toitu sööma ja sattusime lõksu. Siis me sõitsime ma ei teagi kuhu, aga mina jäin igal juhul koos oma vennaga ühte hoiukodusse. Osa said teise hoiukodussse, kus nad said nimeks Rasputin, Jeltsin, Gorbatšov, Bianca, Lucia ja veel pole kaks vennakest pildile jõudnud.

Praegu mulle juba väga meeldib inimeste juures elada. Minu triibuline vend läks juba oma päris inimeste juurde oma koju nii, et nüüd ma olen üksinda ja ootan ka et minu inimesed mulle järele tuleksid. Ma tahaks ka igapäev palju süles olla ja inimestega mängida ja nendega koos televiisorit vaadata, tuba koristada ja üldse igasuguseid asju koos nendega teha. Minu hoiukodu inimene võtab mind iga päev nii tunniks ajaks sülle ja käib minuga igal pool ringi, ta ütleb, et mida rohkem minuga tegeleda, seda parem.

Ükspäev me käisime mereääres ka. Inimesed mängisid seal mingit sõjamängu, ütlesid, et Erna retk või miski. Me vaatasime seda kaugelt, aga mulle see üldse kohe ei meeldinud ja õnneks viidi mind varsti tuppa. Mina arvan, et ikka make love not war!

Ema ja tädid rääkisid, et kõik tüdrukud kasvavad suurteks ja et ükskord on ka meil oma lapsed, et elu lihtsalt on selline. Aga mina ei taha uusi kassihingekesi siis maailma tuua, sest vabadus on nii raske planeedil Maa,

Lillelaps Bonny

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee