MTÜ KASSIABI KODULEHEKÜLG

Tapi

Tapi sattus Kassiabi hoiukodusse eelmise aasta varakevadel koos oma pisipoegadega ühest asutuse laohoonest. Ta oli seal kandis elanud pikemat aega - vabana ja uhkena. Inimestest hoolimata oli hakkama saanud. Oli sinna poeginud oma pisipere varemgi, kes kõik hukkunud olid sealsamas autorataste all, kui pisikesed jalad kandma hakkasid ja soov maailma avastada nad pesast välja ajas. Julm, aga kahjuks ikka veel reaalsus. Eelmise aasta kevadel õnnestus see kiisupere kinni püüda ja hoiukodusse toimetada. 

Tapi oli väga hea ema oma poegadele. Kuid ennast ta puudutada ei lasknud. Inimest vihkas ja püüdis ikka küüned kätte lüüa, kui liiga lähedale läksid pesakest koristades. Tubli kasuemana kasvatas ta üles veel vähemalt kaks pesakonda kasulapsi-orvukesi. Kui poegade hooaeg lõppes, siis nautis Tapi ka vaba elu hoiukodus. Sai hästi läbi teiste kassidega, kuid inimest vihkas endiselt. Aastaga muutus vaid niipalju, et ta jalutas meie inimeste läheduses, kuid uhkeks ta jäigi. Kahjuks ei paku keegi kodu kassile, kes pai teha ei lase ja küüned kätte lööb, kui seda katsetad.

Sel kevadel leidus tubli taluperenaine Pärnumaalt, kes endale kahte kiisut soovis. Üheks valituks osutus ka Tapi. Sülekiisuks sai valitud Leena. Tapi ja Leena elavad toas koos pererahvaga.

Leena on kõik koduloomad juba paika pannud tähtsuse järgi ja karjajuhi positsioonis. Tapi temast järgmine. Leena magab perenaise teki all voodis, Tapi aga toas oma pesas. Tuleb rõõmsalt perenaisele vastu, käib juba õues ja kui tuppa tahab teeb valju häält. Lihalõikamise juurde ilmuvad kõik nagu nõuaväel oma osa saama.

Perenaine pole küll Tapile pai saanud teha, kuid on temaga rahul ja hoiab kiisusid väga. Arvab, et egas siis kõiki kasse peagi sülle krabama, kui nad seda ei taha. Kiisud elavad õnnelikku kiisuelu, kõhud head-paremat täis ja kas nad ka hiirt püüdnud on, seda perenaine ei tea ja oluliseks ka ei pea.

Dingo

Dingo on kummalise minevikuga kassike, kes sattus Kassiabi hoiukodusse kodust. Kodust, kus ta oli üles kasvanud pojana ja kaks aastat elanud. Dingo on imekaunite siniste silmadega lumivalge kass. Hästi toidetud. Samas ei ole kassiabi inimesed nii metsikut kassi veel enne ega peale Dingot kohanud. Käitus täieliku metslasena ja oli seda ka loomult. Tema puuri ei julgenud mõned meie inimesed isegi koristada, ta ründas ka läbi puuri, kui lähedale sattusid. Tema transapuuri panek, et teda arstile viia, võrdus tiigri taltsutamisega. Olime nõutud ega teadnud, mis edasi saab, sest mingeid märke leebumisest tema juures ei täheldanud. Endise peremehega enam ühendust ei saanud.

Kusagil suvel vastu sügist ilmutas tema vastu huvi üks taluperenaine Valgamaalt. Ta oli kaua unistanud valgest kassist, kel sinised silmad. Rääkisime perenaisele Dingo iseloomust, kuid teda see ei heidutanud. Palus Dingo siiski tema hoole alla tuua. See on tõeline tiigri taltsutamise lugu. Dingol on omaette tuba, kus ta elab - see on perenaise magamistuba. Pikalt võiks see memmekene jutustada, kuidas ta vatijope seljas, suured kindad käes, siis plastmassriidepuuga seda lõrisevat ja urisevat kiskjat õrnalt silitama hakkaks, et ta puudutusega harjuks ja rääkida, kuidas ta kiisule lugusid jutustas. Ta võiks rääkida pikalt kui mitu korda ta käed lõhki on olnud, kuid ta ei kurda. Ta räägib Dingost erilise uhkusega hääles.