MT� KASSIABI KODULEHEK�LG
| Kassiabi foorumid |
Kass tuleb koju |
| uus teema | teemade loetelu | algusesse |
| Mure kahe vaenutseva kassi pärast |
|
autor: meribel aeg: 12.08.2008 20:54 Ehk on kellelgi olnud sarnaseid kogemusi ja oskab öelda, kas kaks teineteist mitte sallivat emast kassi (üks u. 6 ja teine 3 a. vana) võiksid üldse kunagi omavahel leppida? Noorem kass on meil elanud peaaegu 2 kuud ja tüli tundub käivat puhtalt territooriumi pärast. Nad ei ole kumbki väga agressiivsed ja lauskakluseks pole läinud, aga kumbki ei saa vabalt liikuda igal pool, kus ta tahab, ilma et teine käpaga vehkides peale ei lendaks. Kusjuures vanem kass ründab enamasti eest, noorem aga selja tagant. Väljaspool konfliktsituatsioone nad omavahel ei suhtle. Niipalju veel, et vanem kass on inimlemb, noorem aga suht inimpelglik ja hoiukodus olevat ta teiste kassidega hästi läbi saanud... muidugi seal polnud ka isiklikku territooriumi, mille pärast tülitseda. Olen hiljuti mitmelt poolt kuulnud, et kaks täiskasvanud emast kassi tihtipeale ei saagi omavahel läbi... nii et mu meel on praegu päris kurb neid vaadates ja ei julgegi enam eriti loota, et nad võiksid veel omavahel klappima hakata... |
|
autor: P2rtel aeg: 18.12.2009 14:45 Meil tekkisid hiljuti sarnased kogemused ja lootsin ka siit mõne idee leida... Paar aastat tagasi sai võetud üks kodutu emane kass, selline vaikse loomuga ja omaette hoidev, aga vahel ikka sülle ronis ja magas voodiserval ja mõnikord puges ka teki alla. Paar kuud tagasi sai esimese kassi seltsivajadusele mõeldes majja võetud teine, natuke noorem emane kass, kes Mustamäel ühe maja ees mitu päeva näugus ja sõbralikult ligi ajas. Uue koju toomisel oli esimesel kassil parasjagu õuemineku aeg ja uut ta kohe ei näinudki ning too sai natuke aega rahus üksi majaga tutvuda. (Hiljem tekkis kahtlus, et äkki sellest algasid mingid jamad, kuna ta pidas hiljem tuppa tulnud vanemat kassi uustulnukaks.) Esimesel tutvustamisel oli uus kass süles ja vana olija tuli teda nuusutama, mida uus mõne hetke kannatas ja siis sisisedes käpaga virutas. Selle peale vanem kass oli vist mitu päeva solvunud ja see kes susises. Eraldasime uue kassi ülemisel korrusel ühte tuppa. Hiljem jätsime ukse lahti, et äkki ei lähe enam löömaks ning paistis et asi on enamvähem, suhted olid jahedad, kuid mitte verised. Tänaseks on tekkinud mulje, et uus kass peab ennast kunniks ja ülakorrust oma territooriumiks ning ei seedi teise seal käimist. Ise jalutab ka allkorrusel ringi, kuigi vähem. Ülakorrusel on karvatutte näha olnud ja ühel õhtul töölt tulles oli trepi peal veretilku ning vana kassi kõrval paistis väike rebend. Mõnel korral oleme ka peale sattunud, kui uus kass ülakorrusele sattunud või minevat vana kassi ründab. Valdavalt istub too alakorrusel ja kui uus tuleb alla ja läheb vastastikuseks põrnitsemiseks, keerab vana otsa ringi ja tatsab või lippab minema ja mängib närviliselt hiire või mõne nöörijupiga. Mõned korrad süles üles vedamise peale on vana kass magamistoas radika ääres mõnda aega soojas istunud isegi kui uus kass voodi peal külitab, kuid lõpuks ikka toast jalga lasknud. Nüüd, peale karvatutte ja veretilku, ei ole enam sellist tunnet tekkinud, et ta üles vedamist seediks. Isegi sülle võtmise peale hakkab urisema ja hüppab maha. Ja uus kunn surub end igal võimalusel magamistuppa ja külje alla ja kräunub alatasa, kui tema on tähelepanuta ülakorrusele jäetud. Ja tolgendab muudkui ilma mingi nähtava mõtteta ustest sisse ja välja. Steriliseerimine ca 10 päeva tagasi ei ole midagi oluliselt muutnud, või kui, siis hullemaks - verd ja avalikku peksmist varem justkui ei olnud. Ühesõnaga, üsna pekkis. Sülle pugemine jms kassivärk on ju armas küll, aga kui seda tehakse teise arvelt ja teist alla surudes, ajab ikka närvi mustaks. Tundub, et kellelgi väga praktilisi kogemusi selliste näidetega ei ole siin olnud... Tuleb hakata uuele järgmist kodu otsima või on kusagil mõni kassipsühholoog saadaval või on kellelgi veel ideid? |
|
autor: meribel aeg: 18.12.2009 20:37 Jah, see on peaaegu täpselt nii, nagu meilgi oli. Ka meil hakkas esimesena ülbama noorem, hiljem võetud kass, kuigi mõnda aega üritas vana talle samaga vastata. Umbes pool aastat istuski üks kass põhiliselt ühes ja teine teises toas, kui kokku said, käis üks urin, sisin ja käpaga vehkimine. Korra oli nooremal kassil samuti kõrv lõhki. Me siiski ei andnud uut kassi ära ja nüüd, ca 1,5 aastat hiljem, on kassid teineteise olemasoluga põhimõtteliselt leppinud. Nad pole küll teab mis sõbrad, koos ringi ei vantsi ega kaisus ei maga, aga saavad tülitsemata hakkama, tihti magavad ühes toas ja isegi mängivad omavahel luure- ja tagaajamismänge. Veidi rivaalitsemist esineb veel paide-miilustamiste pärast, seejuures armukadedam on ka just noorem kass. Aga tigetsemiseks või vaenutsemiseks seda enam küll nimetada ei saa, kogu allesjäänud tõmblemine on ikka suht leebe. Nii et teie asemel ma uut kassi veel ära ei annaks, nad võivad ajapikku teineteisega harjuda küll. Kui muidugi närv ikka vastu peab.:) Suur maja on tegelikult vist natuke keerulisem variant, kassid puutuvad üksteisega harvem kokku kui nt. väikeses korteris ja harjumine võib kauem aega võtta. Erilisi nippe ma soovitada ei oska, võib-olla korraldaksin kassidele kohtumisi nn. neutraalsel pinnal ehk siis kahe territooriumi piirialal. Pakuksin mõlemale seal mingit maiust ja mängiksin mõlemaga (algul on parem, kui üks inimene mängib ühe kassiga ja teine sealsamas lähedal teise kassiga). Selliseid ühiseid mängimisi-maiustamisi saaks ehk korraldada ka siis, kui uus kass tuleb alla või vana läheb üles. Arvan nüüd, et enamik kasse ikka lepivad aja jooksul teineteise eksistentsiga, kuigi see võib väga kaua aega võtta. Kui siiski tundub, et asi väga hulluks hakkab minema, olen kuulnud ühest küll mõnevõrra äärmuslikust meetodist. Kassid pannakse kumbki eraldi suurde puuri, kus sees liivakast, sööginõud, magamispesa jms. Puurid pannakse lähestikku, aga mitte päris kõrvuti (kõrvuti võib hiljem tõsta). Nii saavad kassid teineteist 24/7 näha ja harjuvad teise lähedaloluga, samas on kummalgi nn. oma territoorium, kuhu teine ei pääse. Aeg-ajalt lastakse kasse kordamööda puurist välja jalutama ja vahetatakse omavahel nende tekke-pesasid, et lõhnad seguneksid. Kui nad on juba hakanud üksteisesse ükskõikselt suhtuma, võib neid järelevalve all ka korraga puuridest välja lasta. Jne. Tunnistan, et ise ei raatsiks oma kasse puurides hoida, pealegi ei mahukski mul 2 suurt puuri samasse tuppa. Ei ole ka kindel, kui häid tulemusi see meetod annab. Aga tean, et välismaal on seda nippi kasutatud ja siinseteski foorumites sellest juttu olnud. Loodame siiski, et kassid lepivad üksteisega ka ilma puuri sulgemata.:) |
|
autor: P2rtel aeg: 21.12.2009 09:49 Selle peale ma mõtlesin ka, jah, et äkki suure pinna puhul suudavad nad liiga palju üksteist vältida ja vahel harva kohtudes vaatavad teineteist ikka/jälle nagu võõrad. Aga aitäh põhjaliku ja julgustava info eest. Katsetame siis ikka edasi :) |
|
autor: Hedyl aeg: 21.12.2009 15:42 Ka meil on kaks emast kassi, kes mõlemad kassiabist erinevatel aegadel võetud. Esimene pool aastat suhtusid nad teineteisesse üpris vaenulikult, eriti esimesena kojusaanu. Minul küll ei tulnud mõtetki teist ära anda, sest reeglina ühe pere loomad siiski lepivad teineteisega lõpuks, kui neid võrdse hoolivusega koheldakse. Ja nii läks meilgi. Tegelikult võttis teineteisega leppimine aega üle aasta, aga nüüd on nad nagu pat ja patasson, kes teevad kõike koos, aga täpselt on ära jaotatud kes kus magab ja kes ennem sööb. Kaks kassi on igaljuhul parem, kui üks kass. |
|
autor: P2rtel aeg: 21.12.2009 16:27 Kindel see, et seltsis on parem, kui on lootust, et nad sõbraks jõuavad saada enne, kui nad üksteist päris ära retsivad :) |
|
autor: Hedyl aeg: 22.12.2009 10:32 Ma tahaksin veel rõhutada, et peremehest sõltub väga palju. Meie aeda kolis aasta tagasi elama suur armas isane triibik Bruno. Kui ta juba paar nädalat oli meil elutsenud ja koeraga toitu jaganud saime jälile, kelle kassiga tegu on. Selgus, et inimesed võtsid teise kassi ja see oli nii võimukas, et ajas esimese kodunt ära. Bruno olevat küll ikka tagasi trüginud, aga omanikud võtsidki seisukoha, et näe ei lepi ja las ta siis elab kuskil mujal... Teadsid küll, et kass on meie hoovis, aga midagi ette ka ei võtnud. Kuna mul juba 2 kassi on, siis kassiabi aitas Bruno hoiukodusse, kus ta aga kahjuks kiisudemaale saadeti, sest põdes rasket haigust. Aga miks ma seda räägin : Ei saa ju ometi nii lasta oma loomal teist terroriseerida. Alati on olemas mingi lahendus ning meil lasub vastutus võetud looma ees. Loobuda on kõige kergem... |
|
autor: Liisi17 aeg: 28.12.2009 22:10 Soovitan lugeda raamatut "Salapärane kass", autor Vicky Halls. Autor on kasside käitumisalane spetsialist ning kirjeldab juhtumeid elust enesest, mitmed neist seotud omavahel vaenutsevate kassidega. |
| uus teema | teemade loetelu | algusesse |
|
Foorumis vastamiseks pead sisse logima! Kui sa pole veel ennast registreerinud siis seda saab teha siit. |