MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Säde

Meie teed ristusid ühes Tallinna kesklinna ärihoonete sisehoovis. Kasse elutseb seal mitu, ent inimese läheduse vastu nad huvi ei tunne. Muidugi söödavad neid head inimesed, seega ei ole nende eluke selles hoovis üldse väga trööstitu. Minulgi on sellesse piirkonda tihti asja ning suure kassilembuse tõttu hakkasin sealseid nurrikuid toitmas ja jälgimas käima. Jälgimas seetõttu, et näha, kas mõni karvik siiski tunneb inimese vastu huvi ka väljaspool söögitaldrikuga seonduvat. Nõnda tuli ühel päeval selles hoovis minu juurde Säde. Ta uudistas mind väga põhjalikult, vaatas mulle nii sügavale silma, et mul isegi hakkas natuke piinlik. Sülle Säde ronima ei kippunud ja paikäsi tundus talle ka kahtlustäratav. Ometi julges ta minu peopesast süüa võtta ning tema alustassisuurused silmakesed edastasid mulle justkui sõnumi, et tal on mind mingil põhjusel vaja. See oli seletamatu tunne ja veidi realistlikumad inimesed võiksid mu selle jutuga kohe kukele saata, aga mina ei saanud selle pilgu juurest minema kõndida.

Kutsusin endale appi ühe hea inimese, kes on juba aastaid kasside päästmisega tegelenud. Me püüdsime Säde kinni ja viisime turvalisse sooja kohta, et tema usaldust võita ja tema eest hoolitseda. Nüüd aga vaatas meile otsa paar hirmunud ja umbusklikke silmi. Korraks hakkas minus võimust võtma tunne, et äkki ma tegin talle hoopis halba, et ta sealt ära tõin. Äkki peaksin ta sinna tagasi laskma... Ei. See kahtlus kadus, kui Sädega arstil käisime ja aru saime, et tema tervis sõltub otseselt meie kiirest tegutsemisest, sest tänavaelu on temaga karm olnud.

See hirmunud pisike hing vajab nüüd tohututes kogustes armastust, positiivset energiat ja usku, mida ei ole võimalik looma ees teeselda. Alustasin sellest, et ristisin ta Sädeks. Seda nime ei saa öelda halva tujuga, see kannab endas nii palju positiivset jõudu. Nüüd käin iga päev temaga rääkimas, talle laulmas, tema on ka ilmselt esimene elusolend, kes mu lõputöö kaitsekõnet täies pikkuses kuuleb.

Kõige kiiremini harjuks ta inimesega hoiukodus, kus ta võiks algul peidus olla nii kaua kui soovib ning siis õigel ajal hakata tasapisi end inimesele näitama. Teiste kassidega on ka seltsiv ning nende olemasolu võiks talle kindlasti pigem hästi mõjuda. Kui kellelgi on võimalik talle sellist võimalist pakkuda, siis tähendaks see Sädele väga palju. Sellel kassil on harukordselt hea arusaam hügieenist, seega sellega seoses mingit muret ei ole.

Pikemas perspektiivis otsiks ta ka muidugi päriskodu, ideaalne oleks tema jaoks ilmselt mingi talulaadne lahendus, kus ta saaks olla nii õues kui ka toas nii palju, kui ta soovib. Selle hetkeni on aga veel aega, sest esmalt on mul vaja teda veenda, et enam ei tee talle mitte keegi halba.
Kontakt: 53418430, maria.alanurme@gmail.com
 

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee