MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Keila vabrikukassid Lõvi ja Parun

Soovisin endale korralikku tugevat kassi, kes ka õues hakkama saaks ja hiiri püüaks. Kassiabi saatis mulle pildid abi vajavast kassiperekonnast koos hoiatusega, et kassid on metsikud, vaid ema laseb ligi. Sellegipoolest olin ma veendunud, et piltidel nähtud kaks pisikest oranži kassi on just meie maja jaoks ja nii ma olingi see, kes sattus korraldama Keila vana vabriku territooriumilt pesakonna kasside püüdmist. Oli jaanuari lõpp ja kõige külmem aeg oli kohe-kohe käes. Panime puuri üles ja üsna varsti oli kõige julgem hall pojake kinni püütud. Ta oli päris pisike ja sulgkerge. Panime ta transpordikastis autosse sooja, tema ainult kössitas kastinurgas ja vaatas suurte umbusaldavate silmadega. Natukese aja pärast läksid kahekesi koos puuri pandud toitu uudistama emakass ja üks kahest oranžist pojast. Saime mõlemad kätte, aga viimast poega polnud enam kusagil näha.

Leppisime kokku, et ema ja hall pojake jäävad Keilasse ja mina võtsin oranži kiisu kaasa Tallinna. Panin transpordikasti keset kööki maha ja avasin etevaatlikult ukse. Kiisu ei teinud piuksugi, ainult kössitas hirmunult kaugemas servas. Käisin iga poole tunni tagant teda vaatamas. Lihtsalt kükitasin maha ja rääkisin rahuliku häälega. Kui nägin, et kassike ei olnud enam nii pinges ja hingas rahulikult, sirutasin käe tema poole. Ta ei teinud piuksugi, aga hakkas jälle palju kiiremini hingama. Võtsin käe ära, ilma teda puudutamata. Tegin nii, kuni mu käsi ei kutsunud enam olulist reaktsiooni esile. Kui tema rahulikumaks muutus, sain ka mina julgemaks ja silitasin teda õrnalt näpuotstega, siis juba poole käega, siis natuke kõrvatagant sügades. Aega läks, sest kui kassil hirm hakkas, tõmbusin mina jälle tagasi. Lõpuks kustutasin tuled ja läksin magama.

Hommikul jälle otsast peale, sest kiisu polnud kastist väljunud ega söönud. Kiisuke ei tahtnud eriti leebuda, aga sügamine oli nii mõnus, et varsti pidi oma pead juba nii keerama, et ma paremini sügada saaksin. Siis ei läinud kaua, kui nurr juba lahti oli. Parunil polnudki mingisugust kaalu, ta oleks nagu paberist või vahtplastist olnud, üldse mitte elusolend. Hakkasin sulega teda meelitama ja juba varsti püüdis väike käpp sulge. Ühel toredal hetkel võeti minu näpu pealt tükike konservi ja üsna varsti läks loosi ka taldrik ülejäänud toiduga. Parun oli aravõitu, aga juba täitsa leplik.

Laupäeval helistas mulle üks Keila inimestest ja küsis, ega ma ei saaks võtta ema ja teist poega ka enda juurde, sest nemad lähevad suvilarajooni maha jäetud kasse püüdma. Nõustusin. Tol nädalavahetusel püüdsid nad veidi alla kahekümne maha jäetud kassi. Õhtul toodi ema ja hall poeg ja siis läks jälle kodustamiseks. Kolme kassiga oli küll keeruline, aga nädalate möödudes kodunes vaikselt ka hall pojake, kes üsna varsti endale ka armastava kodu leidis. Emakass läks Kassiabi hoiukodusse, sai nimeks Kelli ja ootab endale head peret pärast kõiki katsumusi, mida ta on läbi elanud. Helistasin veel Keilasse, et kas nad ehk on viimast oranži poega näinud, nemad ütlesid, et vahepeal on teda nähtud ja et nad panevad lõksu veel korraks üles. Järgmisel päeval helises telefon ja õhtul lükati ukse vahelt sisse uus transpordipuur uue pisikese metsiku kassiga.

Uustulnuk sisises kõige peale ja ei tahtnud inimesega kuidagi leppida. Pisike sai nimeks Lõvi. Astusin õhtul veel korraks kööki, aga see oli ilmselge viga: Lõvi oli laua peal ja ehmatas end hulluks, tormas mööda kööki, püüdis läbi klaasukse hüpata ja varjus lõpuks veeautomaadi taha. Kas oli asi selles, et pisike oli kuu aega kauem väljas olnud, aga sel korral oli progress oluliselt aeglasem.

Praegu on möödas pea kolm kuud sellest, kui me tõime Paruni. Lõvi on ikka veel ettevaatlik, kuid ta tuleb juurde, silitab end vastu jalgu ja heidab selili, et rohkem pai saada. Parun käib rõõmuga nii toas kui õues ja ei tee meie koerast enam suurt väljagi, ainult sisiseb natuke mööda minnes. Koju tulles on Parun alati ukse peal tervitamas ja kontrollimas, kes tuli ja mida tõi. Kui keegi arvutiga tööd teeb, siis ronib ta alati kas külje alla või sülle ja kui hetkeks läpaka juurest lahkuda, siis tagasi tulles on keegi hõivanud klaviatuuri, saatnud halvimal juhul paar meili või sulgenud faili, mille kallal parasjagu töö käis. Kassitandem jookseb läbi tubade ja lõbus trall käib päevast päeva.

 

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee