MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Jaanuar 2012 - uus elu ja muutused


Loe kasside koju mineku lugu siit.

Ametlikeks nimedeks saime Irra ja Arra, aga meie nimedeks on kujunenud Kass ja Kass. Kumb kass on kumb Kass, seda teame vaid meie ise.

Nagu me lubasime, siis nii ka läks. Meie oleme siin majas pealikud, mitte koer. Selle tegime kohe kiirelt selgeks. Me ju saame aru, et ta käib toas söömas ja ta ei taha meile halba ning soovib vaid nuusutada, aga siiski oleme meie sõnapidajad naised ja nii jääb. Selle tõestuseks oleme koeraga ka suuri lahinguid maha pidanud. Muide meie võidame iga kord.

Suur probleem on meie kehakaal. Selle langetamisega näeb pererahvas siin juba üle aasta kõvasti vaeva, aga tulemused on kasinad. Oleme ikka parajad rullid. Oma algselt valitud peastaapi me seetõttu ei mahu ja uus kindlus on meil trepp.
Ja kuidas see pererahvas küll nii saamatu on, et suudab meid ikka aegajalt kinnise uksega eraldi ruumidesse jätta? Meie vahel ei tohi olla kinnist ust. Me kannatame täiesti rahumeeli kinnises ruumis olemist, aga seda vaid koos. Kui meie vahel on uks, siis ei taha te teada, millist kisa me teeme ja mismoodi me seda ust kraapida oskame.



Pahandustest ka.
Avastasime esikukapis ilusa lilla ronimispuu, mille abil saab ülemistele riiulitele lebotama minna. Perenaisele tekitas see millegipärast meelehärmi, sest ta pidas meie lillat ronimispuud oma mantliks.

Diivani külgedel proovisime pisut oma disaini, aga siis pandi sinna mingit sellist haisu, mis eemale peletas ja jätsime mööbli rahule. Vahest avastame, et see hais on kuidagi lahjaks jäänud ja lööme küüned sisse, aga nagu võluväel tuleb see tagasi. Sellest diivanivärgist pole me täpselt aru saanud, miks see pererahvas sinna seda haisu vussutab, kui ise teab, et see meid eemale peletab. Meile see pudel ei meeldi.

Siis meil tekkis vahepeal mingi rumal vajadus põrandale pissida. Oi, siis olid kõik meie peale kurjad. Asi muutus paremaks peale arstilkäiku, kui meile pandi allakorrusele ka lisaliivakast. Nüüd me seda pissimistrikki enam ei tee.

Kui perenaine oma käekoti kuhugi lahtiselt jätab ja ta võtmehoidja sealt paistab, on see suur rõõm. See on nimelt pisike karvatuustike ja teate kui lahe on sellega mööda trepist üles alla joosta, kui selle küljes olev võti igal astmel kõlks teeb.

Üldiselt oleme rahumeelsed – no vahest ikka tuuritame õhtuti ja öösiti mööda elamist, aga mitte väga palju. Meile meeldib siin väga ja pererahvale oleme ka nii armsaks saanud, et elu meieta ei kujutataks siin majas enam ettegi.

Tervitavad Irra ja arra ehk Kass ja Kass.
 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee