MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Detsember 2008 - algus


Jõudsime oma päriskoju. Esimese asjana tegime kohe selgeks, kus asuvad kohad, kuhu peitu minna.

Üks meist leidis hea peidupaiga trepi all marineeritud seenepurkide riiulil ja teine peastaabis ehk diivani all. Pererahvas ei hakanud meid välja ka tirima ja lasi vabalt redutada.

Paar tunnikest pidasime vastu ja siis sai uudishimu võitu ja hakkasime lühikesi luureringe tegema. Leidsime meile valmis pandud liivakasti ja söögikausi ka. Aga iga liigutuse peale, mis pererahvas tegi, pagesime peidupaikadesse tagasi. Terve õhtu kulus meil majaga tutvumiseks, sest pidevalt oli vaja ju peitu pugeda või peastaapi diivani alla pageda.

Meid kutsuti naljaga pooleks sel õhtul Koiduks ja Hämarikuks, aga need polnud veel meie päris nimed. Oma päris nimed peame me veel välja teenima.

Öösel seevastu olime meie peremehed, vabandust perenaised siis ikka. Tühjendasime söögikausid konservist ja krõbinatest, proovisime kõikide pereliikmete voodid läbi ning olime pettunud, et meist välja ei tehta. Proovisime kisada, aga ka selle peale ei tulnud keegi voodist välja. Imelikud inimesed…

Hommikul, kui perenaine ärkas ja all korrusel külmiku ukse avas, oli see heli meile kuskilt tuttav. Kimasime kiirelt trepist peastaapi, ise me arvasime muidugi, et meid ei nähta. Hiljem saime aru, et naerdakse meie kahe ninasid, mis iga köögis toimuva liigutusega paaris kaasa liikusid. Vot nii:

 

Üldiselt möödusid meie esimesed päevad ehtsate ahjualustena. Hoiame rahval silma peal ja salaja hiilime söögikaussi tühjendama.

Pereisa pani hommikul kaussi krõbinad ja konservi valmis, et see enne tööle minekut õue koerale viia. Kui keegi ei näinud, siis ründasime kaussi, kiskusime suured konservitükid mööda põrandat laiali ja üritasime neid süüa. Muidugi teadsime, et meil on oma kausis konservi ja krõbinaid, aga tahtsime sellele suurele koerale kohe selgeks teha, kes on nüüd pealikud. Kuigi me pole veel kohtunud, hakaku juba varakult harjuma, et meie oleme nüüd maja vallutanud ja üks mis kindel – meie staapi ei mahu tema iial. See teeb meid eriti julgeks.
Siis oli maja järsku vait ja tühi. Õnneks oli maja väikseim elanik meile oma palli ja muid pisemaid vidinaid jätnud, millega sai mööda põrandat kolistada.

Järg sõprade kasside elust 2012. aastal ilmub juba järgmisel nädalal ;)

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee