MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Pikk ja raske tee tagasi inimese juurde...

... ehk kodudraakon Viktoria taltsutamise lugu.

Hoiukodu blogist:

8 veebruar:
Kesklinna hoiukodusse saabus väga katkise hingega hoolealune - Viktoria. Seda, et kassike on inimest usaldanud, nägin ma teises hoiukodus, sest seal tuli ta ligi, puksis peaga ja laskis isegi sülle võtta ja nii tundus uskumatu, et tegemist on täiesti hirmunud ning agressiivse loomaga. Nii ei saanud ma üldse aru, et midagi väga valesti on, aga kui konteineri kodus puuri ees avasin, oli kõik selge, sest kastist kostuvad hääled oleksid au teinud ka Amuuri tiigrile. Viki õnnistas kõiki, kes talle otsa vaadata julgesid urina, kohina, hammustamise ning käpahoopidega. Kas pole sarnane paralleel inimeste maailmaga? Kui teismelised on õnnetud ja tõrjutud, siis muutuvad nad tigedateks ning antisotsiaalseteks. Paistab, et sama on teismeliste kassidega. Proovisime terve päev luua kassile võimalikult hubast keskkonda. Rahustavad loodushääled CD-lt, purskkaev puuri kõrval voolava veega, mida loomabiheivioristid peavad kasside parimaks Feng Shui´ks. Kasutusele sai võetud Felyway spray, Cat Nip´iga piserdatud mänguasjad, aga ridva otsas olevat palli, millega teda silitada üritati, rünnati lausa metsiku raevuga.  Kurb ja valus oli vaadata katkise hingega kiisut nagu ka inimest. Arusaamatu oli, mis selle kiisuga toimus, et ta inimest järsku nii vihkama hakkas. Tol hetkel oli meil vaja ainult aega ja kannatust.

Tegelikult ei ole asi ju mitte ainult Vikis vaid tõsiasjas, et käitumishäired on kogu maailmas loomade eutanaasia üks sagedasem põhjus. Iroonia, inimesel on psühhiaatrid, psühholoogid, nõustamiskabinetid, kriisikeskused jne, aga lemmikloomi, kes elavad üle midagi rasket, ei aita ükski spetsialist ja neid ei ole Eestis olemaski. Nii kindel on inimene, et vaid tema tunneb muret, leina ja ahastust. Mina kiirabis igatahes selles küll nii kindel ei ole. Olen näinud, kuidas pärast avariid koer ei lubanud ühtegi inimest oma teadvuseta peremahe juurde, aga  kiirabi inimesed võisid vabalt minna. Oleme haiglasse viinud autoõnnetusel viga saanud naise, kellele kiisu järgnes raami peale ja lamas tema kõhul kogu tee haiglasse. 20 aastat tööd keset valu ja kannatusi on kindlalt õpetanud, et loomad kannatavad, leinavad, tunnevad kaasa ja armastavad üsna samamoodi kui meie, aga nad ei saa sellest rääkida. Ja see loomahing võib mõraneda samuti nagu kristallvaas nii, et teda enam kokku lappida ei  saa.

12 veebruar:
Meie jõupingutuste tulemustena näitab Viktoria  küünemusta jagu leebumise märke. Kui temaga rääkida, siis ta enam hüsteeriliselt ei urise. Puuris võttis ka juba üsna vabasid poose ning sööb hea isuga. Kui lükkasin puurivarba vahelt sisse pulga otsas pehme palli, siis urises, kuid mitte enam nii ägedalt. Isegi käppasid lubas tasa palliga silitada. Loomulikult lõi ta ikka mitu korda käpaga, kuid sellist hullumeelset viskumist enam ei olnud. Ka süüa võib ette anda ilma hirmuta, et kass kohe hammastega kätte kargab. Veejuga purskkaevuga meeldib talle väga ning sellele nihkub võimalikult lähedale. Kraapisin kõikjalt loomade psühhiaatriaalaseid teadmisi kokku ja alustasime täna medikamentoosse raviga, mida mujal stressi vastu määratakse ja mis inimestel samuti kasutusel. Õnneks on tegemist tilkadega, millel ei ole eriti lõhna ega maitset ja lootus on, et koos krõbinatega saab ta vajaliku doosi psühhofarmakoni. Vaatan seda õnnetut loomakest ja küsin talt: ” Räägi, ometi, mis sinuga juhtus?” Õnnetuseks, kiisud ei oska kõnelda ja tema käitumisest ma vastust välja lugeda ei oska.  Ainult aeg annab arutust

14 veebruar:
Psühhiaatrias nimetatakse seda isiksuse kahestumiseks,  mida mina näen praegu Viki juures. Mul on kaks kassi - üks lubab mul ennast sügada ja täna isegi sain nurru kätte, kuid siis järsku silmad kissis uriseb ning kui piisavalt kiiresti kätt eemale ei saa võib ka hammustada.  Natukese aja pärast kutsub õrna näugumisega taas puuri juurde ja  küsib pai. Selgus, et Viktoria leiti surnud vanatädi korterist üsna haledas seisus. Vaatamata saadud psühhotraumale on edasiminek olemas ja me üritame teha kõik, et kiisu unustaks selle, mis tal tuli läbi elada. Viki on siiski noor kassike ja lootus, et lõpuks tekib taas vaimne tasakaal, on olemas. Praegu naudib ta aga merekohinat. Nüüd on kindel, et kiisule see meeldib, sest enne vingerdas puuris ja näugatas haledalt, aga kohe kui plaadi mängima panin, jäi ta rahulikuks. Ootan igatsusega seda päeva, mil Viki süles rahulikult nurru lööb ja mõnusat kassielu elab.

20 märts:
Ma ei ole Vikist pikka aega kirjutanud, sest ega häid sõnumeid ei olnud just varrukast võtta. Meie kodudraakon oli jooksajal üsna leebe, kuid kui see otsa sai, siis muutus ta ikka tagasi kurjaks. Vaatamata ravile, kratsis ta oma kaela ümbert karva maha ja nii kaelal kui peas olid veritsevad haavad. Kuna jooksukad järgnesid üksteisele mõnepäevaste vaheaegade järel ja kõigil kodakondsetel oli kassikontserdi tõttu närvid läbi nagu politseikoeral, siis otsustasime Viki steriliseerida. Kliinikus näitas ta ennast kõige halvemast küljest ning hammustas arstidel isegi läbi spetsiaalsete kinnaste sõrmed veriseks. Need möirged, mis ta kuuldavale laskis kui pärast operatsiooni konteinerist puuri valasime, oleksid au teinud isalõvilegi. Esialgu oli üsna lootusetu tunne. Viimasel nädalal on Viktoria aga esimest korda meie vastu huvi üles näidanud. Ta  seisab puuri ääres püsti ning kutsub. Me saame teda puudutada ning esimest korda puksib ta kergelt vastu kätt ning lööb tasasel häälel nurru. Täna oli siis suur puuri koristamine. Viki trügis meeleheitlikult puurist välja ja ma võtsin südame rindu ning tõstsin ta sülle. Viktoriale meeldis silitamine ja sügamine. Kaela peal on hakanud kasvama uus ja terve karv. 15 minutit nautis meie jõuram silitamist ning sügamist. Siis hakkas saba jõnkslema ja tuli väike jõrin, mille peale ta ruttu puuri tagasi lasksin. Süda aga hõiskas. Viktoria vajab uuesti inimest, naudib natuke aega silitusi ning sügamist ja vastab isegi omapoolsete õrnusavaldustega.  Ravimitest,  steriliseerimisest, lõputust istumisest puuri ääres, monoloogidest, veesolinast ja rahustavast muusikast on  lõppude lõpuks kasu. Ilmselt vajaks medalit hoiukodu vanaproua, kes  jonnakalt tundide kaupa temaga vestles, ettevaatlikult puudutas ning silitas. Tasapisi tekib usaldus looma ja inimese vahel. Praegu vajab Viktoria aga meie aega ja kannatust.

24 mai:
Kuud on möödunud. Rahustikuur on lõppenud, karv on kaelal taas pikk ja kaunis, kuid see mis on toimunud kassi iseloomuga on hoopis eriline. Päev päeva kõrval ning nädal nädala järel rääkisime Vikiga, siis hakkasime puudutama ning lõpuks lõua alt sügama. Ja siis, ühel päeval avanes Viktoria ees puuri uks ning jäi avatuks. Mõne minuti pärast astus ta välja. Vastu kõiki hoiatusi, ei pugenud ta peitu, vaid kõndis ringi, kuid inimese puudutamist veel ei soovinud.

Siis aga, päeval kui kolm pappkarbilast kliinikus viimasele unele jäid ja mina arvuti taga kurba sissekannet kirjutasin ning nina vesistasin, tuli Viktoria minu jala juurde, haaras selle ümbert käppadega kinni ning surus ennast kogu kehaga vastu varbaid, ise kurva pilguga mulle otsa vaadates. Ta lubab sellest ajast ennast silitada, tuli isegi voodis minu peale kõndima ja nurrub tasase häälega. Veel meeldib talle sõrmi ükshaaval puhtaks lakkuda ning mänguhiirtega mööda tuba ringi kapata. Viktoria on  nüüd kodukass, kes saab ka uues kodus hakkama. Süüa saab Viktoria ka  pikakarvalistele kassidele määratud sööki ning endisest sagris ning tokerdanud  miisust pole midagi järel. Pai käib ka norimas, ainult talle tuleb hingamiseruumi anda ja mitte ennast peale suruda.

Nii võib hoiukodu teatada – meil ei ole enam draakon Vikit. Kodukass Viktoria otsib armastavat peret, kes annavad talle aega kohaneda.

14 juuni:
Viki on nüüd päris kodukiisu, mis tähendab, et ta on tõeline pereliige. Norib pai, magab kaisus ja lööb nurru. Viimasel ajal ei kuule temalt kuigi sageli torisevat kommentaari. Eelmisest elust on jäänud ainult heitunud ja veidike kurb pilk silmades nagu ka raske psühhotrauma üleelanud inimesel seda võib näha. Voodisse poeb ta igatahes enne inimest, keerab kõhu taeva poole ning ootab…  Ruumiga on üldjuhul nii, et pool voodit peab ikka Viktoria päralt olema, sest ta lihtsalt sirutab ennast nii pikaks kui vähegi saab. Mänguhiirtega oskab ta samuti mängida, ainult teiste kassidega ta suurt suhelda ei oska. Nii nagu madala enesehinnanguga inimene, kiirgub tema käitumisest ebakindlust ja nii kipub ta teiste kasside käest tappa saama, aga vahel norib ka ise tüli. Ainus asi, mida Viktoria ei taha on see kui teda sülle krabada. Praegu tuleb ta ise nii sülle kui kaissu, kuid ta  TULEB ISE!! Viki ootab rahulikku kodu, kus ta oleks ainuke kiisu ning kus teda armastatakse ning veidi aega antakse. Arvan, et aasta pärast on olemas juba sülekiisu. Kõik eeldused on olemas. Juba praegu on Viktoria seotud inimese külge  tugevate emotsionaalsete sidemetega. Kuna kiisu on teinud läbi raske emotsionaalse kriisi, siis jääb ta närvisüsteem haprakeseks ning vajab stabiilset keskkonda, kuid see ei takista tal saamast suurepäraseks sõbraks kassipidamiskogemusega inimesele, kellel meeldib tõrksa taltsutamine.

22 august:
Esimesena tuleb hoiukodu ukse peale mind tervitama üks pikakarvaline hallvalge kass, kes meenutab kahtlaselt Viktoriat. Diivanil istudes ründab esimesena sülle see sama kass. Nina surub vastu põske ja limpsib ikka see sama kass, kes imelikult meenutab Viktoriat. Appi, sülle nurruma trügib ka!  Arvutilaualt õlgade peale turnima ronib järjekindlalt.

Kadunud on närviline naha tõmblemine ja pahur urramine. Isegi sülle on võimalik võtta tüdrukut ilma suuremate protestideta. See on uus Viktoria imago. Tähendab kõik üht- Viki on koduvalmis ning võib rahulikult minna stabiilsesse UUDE KOJU.

Täna on Viktoria vahva pikakarvaline kiisu, kes hädasti vajaks rahulikku ning stabiilset kodu. Ta ei torma kohe kindlasti alguses sülle ning vajab kohanemiseks aega, kuid saab suurepäraseks sõbraks. Vaja on vaid inimest, kes annab talle aega kohaneda ning teha esimene samm. Siis on kindel, et lisaks kaaslasele on perenaine saanud tõelise turvakassi, kes järgneb talle igasse tuppa ning võtab osa kõikidest tema tegemistest. Viktoria ootab oma õiget peret pikisilmi.

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee