MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Koerausku kassipidaja südamepuistamine

(Simoni ja Smilla uskumatu lugu)

Olen alati koerausku olnud.
Kuna kodus ruumi on – lausa kolm tuba, tahtsin koju smuugeldada mõne koeralise. Ainult et koer pidi olema parasjagu väike, et teda saaks vajadusel kotis transportida, sülelembeline ja üksnes tubane. Tuli minu ellu üks selline koer, ainult et ta on siiski kass :o) Aga koer kah, mis siis, et nurrub.

Alguses oli plaanis võtta ainult üks sõber. Ja otsing läks lahti. Kuigi vaadatud ja imetletud sai terve rida sõbralikke, ilusaid, korralikke ja lihtsalt toredaid kasse, süttis eriline suhe koheselt ühe vaikse, isegi kurvameelse, esmapilgul täitsa nähtamatu tegelasega – lamas apaatselt puuris hallikarva triibik, kes lähemalt vaadates kohe mulle Irvik-Kassi meenutas. Pelglikult ulatasin käe – mine tea, hammustab või kriimustab veel – ja järsku hakkas kiisu mu kätt lakkuma ega lasknud seda tükk aega lahti. No see ju pidi küll eriline märk olema, eriti arvestades, et Kassiabis varem ei täheldatud kiisupoisil Simonil sellist sõbralikkust. Ja tegelikult oligi kõik otsustatud, ei tea, miks ma veel venitasin, ilmselt lihtsalt kartsin tõsise otsuse lõplikkust – kassi 9 elu jagub peaaegu minu pensionieani :)

Aga mida teha, kui üks kaslane on su südame juba võlunud ja järsku tahab teine ka kaasa tulla?! Kassiabi on lausa ohtlik koht nõrganärvilisele, lausa igal külastusel võiks mõned kassid kaasa haarata – mõnedest on lihtsalt nii kahju, teised jälle huvitavad, kolmandad ilusad ja neljandad südamlikud ja pehmed nurrumootorid. Süda läks valutama – no kuidas sa kahe orvu vahel ikka valid, endal kodus kõvasti ruumi. Ja maal veel kolmekordne häärber. Seega tuli loomulik otsus loobuda valusa valiku tegemisest ja adopteerida mõlemad karvapallid. Tulid minuga kaasa need kaks – Irvik-Kass Simon ja punamütsike Leegi.

Esialgu said uued asukad kasutusse vaid tühja koridori. Kuid vaevalt jõudsid kassiabilised lahkuda, kui Leegi oli juba kadunud. Otsisin pabinas kõik nurgad-kapid läbi, aga ei midagi – kass haihtunud. Us-ku-ma-tu. Ja siis järsku avastasin, et kitsas kapialuses oleval tolmuimejal on kolm põlevat nuppu ühe asemel. Imeline haihtuv kass oli leitud. Ta suudab praegugi end nii ära peita, et kolmandik ajast läheb tema otsingutele, kusjuures ta võib vaid meetri kauguses olla.

Kiisude tutvumine mu isaga oli huvitav. Ma ei pidanud heaks mõtteks kassi-pommuudist telefoni teel valla päästa. Aga juhtus nii, et isa pidi ootamatult linna tulema… Heliseb mu töötelefon. Isa küsib: “sul siin keegi koridoris jookseb, mis ta nimi on?” Mina: “aga kumba sa näinud oled?” Isa: “?!?!?!”

Kiisud kohanesid kiiresti. Ainult et Leegi ei reageerinud oma nimele kuidagi. Juhtusin sel ajal „preili Smilla lumetaju“ lugema ja naljatades hakkasin kassiga rääkima, ütlesin, et „mis sina, preili Smilla, asjast arvad?“ Ja järsku oli kiisu juba tulemas, uudishimu näol. Kutsusin ta Smillaks jälle ja läks lahti peaga puksimine ja nurr. Nii sai Leegist Smilla. Ja kõlab toredalt: Simon ja Smilla. Aga kahjuks siin idüll lõpeb. Kurvameelsest ja eraklikust Simonist sai kiirelt lõbus ja seltsiv mürakaru, kes aina tikkus Smillale ligi.

Aga leplikust ja tolerantsest Leegist sai isepäine ja tihti torisev Smilla (ise olen süüdi, just selline see Smilla raamatus oligi!). Ja külm sõda läks lahti. Simon soovis kaisutamist ja mängimist, Smilla tahtis rahu ja ainult rahu. Küll oli igal ööl käpalahingu hääli kuulda. Möödusid päevad ja nädalad, aga olukord aina süvenes. Lõpuks oli Smilla kui vaenlaste poolt ümber piiratud linnus – pidi vannis endale asüüli otsima. Ja isegi siis näitas Simon, et vajadusel saab ta ka sealt kätte. Loota rahumeelsele elule enam ei saanud. Korter lausa sisises stressist. Keegi pidi majast lahkuma. Kindel oli, et Simonist ma loobuda enam ei saanud – tema jaoks oleks see karm šokk olnud.

Mina sain esimesest päevast alates keerata Simonist kringleid nagu pärmitaignast, aga kõigi teistega oli ta vägagi pelglik – ei meid korduvalt külastanud ema ega isa ei saanud teda kunagi kätte võtta, heal juhul sai paar paid teha. Ja seda tänase päevani, kus juba neli kuud möödas. Simoni jaoks on teised inimesed lihtsalt minu pere ja sõbrad, mitte tema pere ja sõbrad. Kui mind ei ole, ei taha ka nende seltsi.

Smilla suhtus mu vanematesse teisiti. Ja siiski Smilla potentsiaalselt paremad šansid uues kodus kohaneda ei saanud olla temast loobumise otsuseks! Ma lihtsalt ootasin, teades südames, et vastus tuleb, et Smilla ei sattunud minu juurde juhuslikult, mingi salaplaan pidi tal olema, et ta minuga kaasa tulla tahtis. Ja ühel jõulukuu õhtul tuligi päästesõnum – astun koduuksest sisse ja köögist kostab ema häält „sa minu kallike, armas kiisuke, tibuke-linnuke“ ja tulebki ema koridori, Smilla käte vahel mõnulemas. Us-ku-ma-tu. Eriti arvestades, et ema ei ole ei kassiusku ega erilist loomausku üldse. Kui päris ausalt, ega ta neid kasse eriti salli. Aga Smillast sai tema „kallike“.

Uusaasta lävel sõitis Smilla meiega maale, kolmekordsesse häärberisse. Nüüd veedab Smilla päevad ahjul mõnusalt lebamas või aknast välismaailma piidlemas. Siiski käivad asja juurde ka mõned hullutavad mängutuurid – nägin teda kord voodi kohal lendlemas karate ilusaimaid võtteid näitamas. Või on ta enda arvates hoopis baleriin?! Ja kui palliga mängib, siis ikka kukerpalle. Temast oleks saanud andekas tsirkuseartist. Võrratu preili Smilla.

Aga ka Simon spordisaavutustes maha ei jäänud. Kuigi tema saavutused on Irvik-Kassi väärilised – kui mõni uks korteris kinni, läheneb probleemile strateegiliselt ja erinevate tehnoloogiate abil ei jää ükski lukustamata uks tema jaoks probleemiks. Ja milline jalgpallur! Iga õhtu enne kaisusessiooni ikka mõnus jalgpallitrenn. Ja muusikalembeline kah – vajadusel oskab CD-mängija käpaga sisse lülitada ja kui CD ei ole tema maitse järgi, saab ka raadio mängima panna. Ja laulab kah, kui isu on – ei tea kus nii võimas bariton sellises õblukeses kehakeses peitub.

Susse ta mulle kojutulekul veel ei too, ilmselt selle pärast, et tassib need enda juurde mängimiseks, eriti siis, kui olen kodunt pikalt ära. Ja koju naastes on mulle alati ukse all vastas. Ja käib mul sabas nagu õige koer ikka. Ja kutsumise peale tuleb. Ja käskudele allub. Enamasti. No täielik kutsu. Aga nurrub. Us-ku-ma-tu.

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee