MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Riigipööre Kuivamäe kuningriigis!

 

Tere, kallis Kassiabi pere!

Ma ei viitsinud kaua aega kirjutada, sest mis sest käpast ikka kulutada, kui kõik on muutusteta. Elu nagu räim, nii vist öeldakse!

Pererahvas on minu kontrolli all, käivad kõik ringi tagakäppadel ja teevad kõike, mida mina tahan. Millest siis üks kass veel unistada võib...

See kribal Emma elab ka meiega koos. Emma jääbki meil vist selliseks kiduraks, kõht lohiseb tal mööda maad ja sabaga on ka midagi hullu lahti, see läheb aina laiemaks. Ma arvan, et see ei ole normaalne, ammugi mitte ilus! Aga las ta olla. Vahetevahel teen talle tuule alla, teadku ja pidagu meeles, kes peremees on! Ja mina ise- oi, ma olen ilus mees, paks, sile ja parimas eas. Väga soliidne, väga!

Hiljaaegu ajas Emma oma pika kasuka maha. Ütles, et mini on hetkel moes. Aga nüüd kasvatab jälleuut kasukat, vist hakkas külm. Ah, las olla, plikade värk.

Aga kirjutama hakkasin ma hoopis sellepärast, et meil nimelt juhtus midagi. Mu perenaise peaga ei ole vist kõik päris korras. Teate, ühel päeval läks ta korraks ära ja tuli tagasi arvake ära kellega? Veel ühe kassiga!!! Nüüd ma mõtlen iga päev, kui ta kodunt ära läheb, et kellega ta seekord tuleb.

Ma ei ole päris kindel, et see asi ikka kass on, kes meile toodi. Lõhn on küll kassi oma. Aga see asi ise on niiiiiii suur, et see ei saa kass olla. No hirmus suur!

Kuulen, et perenaine räägib nuumamisest. Sellest olen ammu aru saanud, et see sõna ei ole mitte kunagi minuga seotud. Nuumamine tähendab meie majas sundsöötmist, mida rakendatakse kõikide teiste maja elanike peal, peale minu. Ja nii nüüd ongi- sellele uuele veetakse kohale karpide viisi hästi lõhnavaid konserve. Ma tunnen küll seda lõhna, kui üleval käin. Aga see kauss on alati tühi juba ja kaua sa seda tühja kaussi ikka lakud! Ah, et kas mina ei saagi? Loomulikult ei saa, mulle öeldakse, et olen ülekaaluline. Ma ei tea, mida see sõna tähendab, aga toiduga see seotud on, sest süüa mulle ei anta enam. No peaaegu, et ei anta...

Ja te ei kujuta ette milline jultunud irve sel uuel tegelasel ees on- nimi tal ka selline Smail! Ta nagu teaks oma nime tähendust ja irvitab kogu aeg. Küllap ta ei ole ikka õige kass, sest kassid ei naera kogu aeg. Kui, siis vahetevahel.

Juba algusest peale on see asi siin majas imelik olnud. See suur asi-Smail hakkas siis all tubades tiire tegema. Välja nägi see nii, et tema ees, siis soliidses kauguses mina ja siis seal tagapool veel see kribal. Ja nii me siis kolonnis ringi käisime. Perenaisel oli väga naljakas, sest ta arvas, et meid on nähtamatu kummiga ühendatud. Mis siin naerda on. Ma pidin ju kogu aeg kontrollima, mida too elukas minu territooriumil teeb. Ja veel enne, kui ma mingisuguse seisukoha võtta jõudsin, hakkas see Smail pahisema. Mis siin häälitseda, aru ma ei saa- ise tungib meie koju ja siis hakkab meid vanu olijaid paika panema! No seda ma küll ei talu!!! Vist...

Nüüd on mul siis selline seisukoht, et targem ja väiksem annab järele. Vaat sedasi... Kurb. Aga ma olen sellegipoolest soliidne, ilus ja paks.

Mul ununes kirjutada, et meil on nüüd veel loomi majas. Et ma ei peaks kael kõveras akna peal linde vaatama, toodi mulle neid koguni 4 tükki tuppa. Saate aru küll- elusad linnud toodi! Igatahes on need valged, sinised ja kollased varblased nüüd toas ja seda kõike tehti vaid minu meeleheaks. Muuseas, peretütar arvab teisiti, aga selles küsimuses jääme me siiski igaüks oma arvamuse juurde.

Kahejalgsed kutsuvad neid papagoideks. Aga see on ilmselge piiratud mõtlemine, nad ei tea lindudest midagi. No mida sa hing veel tahad! Kätte ma neid siiski veel saanud ei ole, aga nii mõnigi sabasulg on käpa vahel lühemaks tehtud küll. Aga see ongi selline mäng, saate aru, eks. Kohe kasvab ju uus saba asemele.

Ja ma ei saa mainimata jätta, et see Smail, see elukas, sättis end ühe puuri kõrvale ja pahiseb kohe, kui me Emmaga sinna tuppa läheme. Teistes tubades käime teineteisest mööda ja pole häda midagi. Ta vist arvab, et see tuba on tema oma ja need värvilised varblased ka? Unistagu edasi, vaat kunagi ma teen selle asja talle selgeks ka

Aga kui hästi järele mõelda, siis ei ole sel suurel elukal vist väga vigagi. Pahisemise jättis ära, närvidel eriti ei käi.

Ja kui ma kasvan suureks või veidi suuremaks, siis ma veel näitan, kes on majas pealik! Esialgu hoian ma madalat profiili, sest teate, see Smail- ta on ikka väga suur!  Kaalukategooriad on erinevad, mis sa selle jäämäega ikka puksid.

Viimasel ajal meeldib talle minu kõrges korvis magada. Ma üritan talle küll vaikides selgeks teha, et kuule, see on minu jagu! Aga kui ma anuva näoga seal korvi all istun, siis tõstab too elukas käpa kõrgele ja teeb suu lahti. Niisama vaikides maigutabki! Kust ma pean aru saama, mida see tähendab!? No igatahes ei liigu see elukas paigast ja mul ei jää muud üle kui mujal end järjekorda võtta. Eks kunagi, kui ma suuremaks kasvan, siis teen talle tuule alla. Praegu- hetkel ma ootan, kuni ma kasvama hakkan...

Ükspäev läksin selle Smailiga riidu- ta magas perenaise voodis ja mina tahtsin ka sinna pikutama minna. Läksingi. Aga see Smail hakkas oma suure sabaga mu nina ees jonksutama ja ma lõin küüned talle sabasse kinni, et hoia ikka paigal, mis sa vehid mul silme ees! Oh sa poiss, kus kukkus pahisema! Ma võtsin siis oma küüned ta saba seest ära. Õnneks jättis ta kohemaid ka pahisemise järele. Talle vist ei meeldinud see, et ma ta saba kini hoidsin. Pipardab, nagu plikad ikka.

Aga tundub, et plikad hakkavad siin majas domineerima. Peaks vist perenaisele näuguma, et ta mulle hoopis mõne poisi seltsiks võtaks, nende plikadega ei ole ju midagi peale hakata. Tahad mõnd jõulisemat liigutust teha- karjuvad appi, söön nende kausist –karjuvad ja pahisevad. Kadekopsid sihukesed, nagu oleks kahju olnud. Ma söön ju vahel enda kausist ka, enamsti siis, kui nende kausid tühjaks olen söönud. Asi peab kontrolli all olema.

Ja siis on meil perenaisega üks erimeelsus veel. Mine või kohtusse, ausõna. Kui ma ringi jooksen, siis lähevad kõik vaibad sassi! Kohe kõikides tubades lähevad! Egas ma siis ühes toas jookse, saate aru küll- kui ma hoo sisse saan, siis ma jooksen läbi kõikide alumise korruse tubade. Ja siis ütleb perenaine, et ma olen lolliks läinud ja käsib mul vaibad sirgeks tõmmata!!! Ta ei ole veel senini aru saanud, kes siin kelle jaoks on...Et kes kelle järel koristab...

Tema elab minu majas ja mina ütlen, mida tegema peab. Mitte vastupidi. Ja kui need plikad närvi mustaks ajavad, siis ma pean ju end välja elada saama. Kõige nõmedam on see, et see uus plika, see pikutab tavaliselt keset elutoa põrandat. Loomulikult ma ju komistan ta otsa, katsu ära komista, pool vaipa on teda täis. Ja siis läheb kismaks, perenaisega ma mõtlen. Siis saan ma pragada, et torman ringi silmad kinni ja kogu elamine on segamini pööratud ja plikad traumeeritud ja...Ja siis pannakse mind kartsa! Meil on maja küljes selline väike pugerik veel, nad kutsuvad teda verandaks. Ja pärast jooksmist on seal niiiii hea pehmes tugitoolis oma paksu karva jahutada. Magan seal tavaliselt mõnuga ja päris pikalt.. Muul ajal nad ei taha mind eriti sinna lubada, sest seal on jahedavõitu. Ütlevad, et mis sa seal külmetad. Aga kui ma elamise segi pööran, siis lasevad küll. Ütlevad, et mine mõtle järele. Aga sellest nad aru ei saa, et ma tahan seal niisama ka mõtlemas käia, ma ei pea enne seda alati jooksma ja vaipu segamini ajama. Aga hea küll, kui nad arvavad, et teisiti sinna ei saa, siis ma võin ju joosta ka. Siis püsib mees heas vormis, arvan mina.

Ma olen nüüd kurtmisest väsinud. Aga ma palun Kassiabi peret –ärge mu perenaisele neid plikasid enam juurde andke. Ausõna. Ta tooks sealt Kassiabi kodukalt kõik kassid meile ja siis jääks mul vist väga kitsaks, see jooksmise ruum, ma mõtlen.

Ajutiselt troonilt kukutatud Kuningas Ruudi.

Loe eelmisi osasid siit ja siit.

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee