MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Koolitus väärikast vananemisest - loomadelt

 Sotsiaalteadlased kurdavad, et Eestimaa inimesed ei oska väärikalt vananeda ja soovitavad isegi loenguid avatud ülikoolides, kus küpsemas eas inimestele õpetatakse, kuidas vananeda nii, et eluõhtul inimene ei kibestuks vaid säilitaks selle, mis meid inimeseks teeb – kaastunde ja hingesoojuse. Mina sain aga tasuta koolituse väärikast vananemisest üksikus maamajas- kassilt ja koeralt.

See juhtus öösel, ajal, kus lund oli sadanud mitu päeva ja ööd järjest ning teed muutunud pehmelt öeldes raskelt läbitavateks.

Südaööl teatati häirekeskusest, et kiiret abi vajab aastates vanaproua järsult tekkinud kõhuvalude tõttu. Juba maanteel oli kiirabi sõidukiirus selline, et hobune oleks võidusõidu kindlalt võitnud, kuid põlluteele keerates juhtus vältimatu- auto oli kaelani lumes ja rattad vurisesid abitult õhus. Päevselge oli, et masin tuleb välja sikutada ja seda saab teha vaid päästeameti võimas tehnika. Talu jäi vaid 500 meetri kaugusele ja nii sumasime õega läbi hangede, jättes parameediku abi ootama ja auto ümbert lund kühveldama. Pärast väsitavat madistamist lumes astusime lõpuks talu uksest sisse, sügavalt muretsedes patsiendi pärast, sest äkitselt tekkinud kõhuvalu võib tähendada, et haige vajab kiiret operatsiooni..

Uksel võttis meid vastu koer, kelle kange, vaevaline liikumine andis selget tunnistust, et auväärses eas kutsa liigesed on väga kulunud ja koon ning habe ei ole mitte halli värvi vaid auga halliks saanud. Meid ootas seitsmekümnendates aastates abielupaar või õigupoolest vanadaam, kes teatas, et tema kõht on juba nädalapäevad valutanud ja nüüd, kell üks öösel, on ta otsustanud haiglasse tervist kontrollima sõita. Proual olid juba linnariided seljas ja tema toon ei võimaldunud meedikutel isegi mõelda vastuväidetele. Igatahes meenutas vanadaam, käed puusas korraldusi jagades võimsat väepealikut enne suurt ja otsustavat lahingut. Momendil tegeles meie patsient haiglaasjade kokkupanemisega, mis tähendas, et ta seisis voodi kõrval ja kamandas vaevaliselt tatsuvat abikaasat iga vajalikku asja eraldi tema kätte tooma ning avaldas pidevalt pahameelt taadikese kohmakuse üle. Kõigil oli selge, kelle jalas on selles majapidamises püksid ning kes kellele ära paneb. Hingeldav, kühmus vanataat ja roosapõskne puusas kätega käsklusi jagav memm oli vaatepilt, millest me heameelega oleksime keeldunud, aga hoidsime hirmuga oma näoilmet kontrolli all, sest pidevalt vilksatas valvas pilk meie poole, sest vanadaam otsis meedikute näolt reaktsiooni tema kodustele võimumängudele. Sellises olukorras on kasulik juhtida oma tähelepanu mujale ja vähemalt minul oli vaadata tegelikult palju…

Eakas kutsa oli tulnud samuti elutuppa. Alles nüüd oli näha kui vana ta on – nägu oli raugalikult kõhn ja halliks oli läinud ka tema rind ning osa seljast. Koer viskas ennast pikali ahju juurde ja selle juures oli peaaegu kuulda jäikade liigeste kriuksumist. Ilmselt oli tal valus, sest pikali heitmise ajal kuts vingatas. Samal hetkel tuli voodi alt välja kass- eakas, luine ja samuti hõbedase ninaga, kuid kunagi süsimusta värvi olnud kõuts. Ta kõndis koera juurde ja tonksas hellalt ninaga koonu ning limpsas seda paar korda. Edasi viskas kass ennast pikali sõbra käppade vahele ning kutsa toetas oma pea tema peale. Loomad ei pidavat rääkima, aga ometi oleksime justkui kuulnud kassi ütlemas: „ Siin me oleme, kaks vana looma. Hoiame kokku!“ Paraku, ei kestnud nende idüll pikalt. Taat ei suutnud leida kapist puhast rätikut ja memm otsustas tegutseda. Pahuralt porisedes suundus ta kapi poole ja nägi ahju juures lamavaid loomi. Pahaselt tonksas ta koera jalaga ja kiunatas: „ Loomad elutoast välja!“ Koer hakkas tõusma. Paraku vedas puusaliiges alt ning ta potsas uuesti istmikule. Kass tõusis, liikus oma sõbra kõhu alla ja tõukas, aidates koeral tõusta. Koos lonkasid nad kööki. Raugastunud kutsa puges nurka ja laskis ennast vaevaga pikali. Üks põlveliiges tegi talle ilmselt rohkem haiget, sest koer lakkus seda ning niitsatas. Halliks läinud vana kass puges tema jala alla ja tõmbas valutava põlve endale peale. Nii nad lamasid üksteise kaisus, hallid koonud kõrvuti ning aegajalt limpsasid keeled üle üksteise näo. Kassi mustal hallisegusel kasukal lamas koera valutav jalg.

Selles vaatepildis oli nii palju soojust ja hellust, et ununes isekas vanaproua ning võimuvõitlus pisikeses talumajas. Kaks sõpra oskasid koos nii väärikalt vananeda – ilma loengute ja tarkade sotsiaaltöötajate abita. Kas need kaks eakat inimest tõesti ei näinud imet, mis oli nende oma kodus, nende kõrval iga päev? Miks mürgitame meie, inimesed, sageli hetki, mis on antud? Miks me ei suuda üksteist armastada?

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee