MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Tavaline kass


Üdiselt olen sale, et mitte öelda kõhn, triibuline või must ja natuke valget on minu kasukas ka. Ma elan igal pool. Te võite mind näha Maarjamaa külades, asulates ja linnades. Tavaliselt on mul aastas kolm pesakonda poegi. Minu eluiga on kolm või heal juhul viis aastat. Minu pesa on inimeste läheduses, kas abihoonetes, mõnes keldris või lihtsalt kuskil kus vihma, lume ja tuule eest varju leiab. Mõnikord on mul koht mida tinglikult koduks nimetada võiks. Aga sel juhul ei tea minu inimesed tavaliselt mida ma söön. Kui seda neilt küsida, siis nad kehitavad õlgu ja ütlevad, et noh, seda sama mis koergi – kõike. Ma olen nende jaoks lihtsalt loom, kes kuulub majapidamise juurde, samuti nagu koer.

Sellepärast ma otsingi süüa kaupluste, turgude või inimeste söögikohade juurest, hinge aitavad sees hoida mõned kassi-inimesed, kes iga päev kindlasse kohta mulle midagi söödavat toovad.

Kassi-inimesed on mures minu pärast. Nad kardavad, et ma jään auto alla või juhtub minuga midagi muud halba. Kui mul on olemas see nii öelda „kodu“, siis kardavad kassi-inimesed, et mind viiakse merekooli, eriti siis kui mul jälle pojad tulemas on. Kolm korda aastas näen ma väga palju vaeva, et oma poegi üles kasvatada. Need pojad, kes ellu jäävad viin ma kohta, kus ma ise tavaliselt söön. Mõni poeg jääb auto alla, kaupluse või inimeste söögikoha ukse vahele kui ma elan maakohas, siis sööb rebane mõne ära. Vahel juhtub hullematki. Murelikud kassi-inimesed otsivad minu lapsukestele kodu ja mõned viiaksegi nunnutamise ja oh-sa-vaeseke ohkamise saatel kuhugi inimeste juurde. Mis neist edasi saab mina ei tea. Võib olla saab nende elu seal olema samasugune kui minu oma. Aga et ma olen kass, siis ma unustan oma lapsed umbes viie päeva pärast ära ja kui mul enam ühtegi poega alles ei ole, tuleb mul varsti uus jooksuaeg ja niiviisi see kõik kordub kuni minu elu lõpuni. Et miks minu elu nii lühike on? Keegi ei anna mulle ussirohtu ega tõrju muid parasiite. Need nõrgestavad veelgi minu alatoidetud keha ning sellepärast olen ma haiguste suhtes kaitsetu. Osade haiguste vastu saab kasse vaktsineerida, see aga minusse ei puutu. Ma võin haigestuda kõikidesse haigustesse nii nendesse, mille vastu on olemas vaktsiin kui ka nendesse, mille vastu vaktsiini ei ole nagu peritoniit või kasside aids. Ja et mul ei ole kodu, oma inimest ega kindlat varjupaika võivad minuga juhtuda kõik õnnetused, mis kassiga üldse juhtuda võivad. Sageli ongi mõni vigastus või trauma minusuguse jaoks surmaotsus. Usun, et saite nüüd aru, miks minu elu nii lühike on.

Kui inimene mind hoiaks ja kui mul kodu oleks, siis ma võiksin olla selline nagu siin piltidel näha on. Võib olla ei tunta seda ilusat kassi minus ära kui ma kodutuna ringi luusin, aga võib ka olla, et mõned inimesed arvavad, et õuekass ongi rääbakas ja kodukass on hoopis midagi muud. Tegelikult ei ole nii. Me kõik oleme ühesugused kassid ja see millised me oleme sõltub sellest kuidas inimene meid kohtleb. Mõned arvavad, et planeet Maa oleks ilma inimeseta looduse ja loomade jaoks õnnelik paik. Teised arvavad, et inimene on planeet Maa peremees ning kui tema ei hakka mõistma kohta milles ta elab ja olendeid kellega koos ta elab, ei ole meil kellelgi lootust. Minu meelest ei ole vahet, kas inimene võtab appi rohelise maailmavaate või religiooni, selge on see, et kõik on omavahel seotud ning keskkonda (inimesi, taimi ja loomi) tuleb hoida ja hästi kohelda, siis on inimesel hea olla ja inimene saab olla õnnelik. Ma arvan, et piisab sellest kui inimene veidi mõelda viitsib ja oma südametunnistuse appi võtab. Kõik mida sa teed, teed iseendale. Ei, see ei ole kahjurõõmuga öeldud moraliseeriv sõnakõlks. See on üks tark ja heatahtlik ütlemine ja see tähendab seda, et me kõik oleme siin planeedil elu ja surma ees võrdsed ning kõik, mis juhtub loomaga, juhtub ka inimesega ja kõik mida inimene teeb või ette võtab mõjutab meid ühtemoodi. Kui inimene seda mõistaks, siis oleks meil kõigil parem elada.
 

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee