MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Charlie ja Kurri – kasside kuuldemäng

Osad kassid sellest loost on tänaseks juba uutes kodudes. Kaks neist aga tegid kassimajas kasside kuuldemängu ja see oli nii.

See kamp siin on mulle läbinisti tuttav, ma tunnen neid kõiki sama hästi kui oma käppasid, mida ma eluaeg iga päev tundide kaupa pesnud olen. Mitte, et ma siin eriti kaua oleksin olnud, kõigest mõned kuud, aga minu jaoks on see aeg piisav, et täpselt teada millised nad on. Esisagu püüdsin neile seletada mismoodi asjad olema peavad – põhjalikud verbaalsed selgitused, armas nägu ja palumine, küüned ja hambad, kavalus, ukse lahtihüppamine – kõik läks käiku, aga lõpuks lõin käpaga, mõttetu, räägi nagu seinaga.  

Ja hakkasingi seinaga rääkima, minu targad kurrumised kajasid nii ilusti seinast vastu, lausa hellitasid kõrvakarvu. Iga kord kui see segaste kamp mul rahulikult magada ei lasknud, sirutasin-haigutasin ning ütlesin endale, parem lähen räägin ühe targa kassiga. Istusin üksi toanurka, noh, et oleks mitu seina, millega rääkida ja kurrusin valjusti oma kõige uuemaid ja huvitavamaid mõtteid. Nii möödus mitu nädalat ja pikapeale hakkas seinaga rääkimine üksluiseks muutuma – ei olnud kedagi õpetada.  

Ühel päeval kui kassid Rasmus ja Lady lärmasid ning toidunõudega kolistasid, istusin tüdinult jälle seina äärde ning nurrusin vaikselt: „Need tühised maised mängud on nagu kärbeste sumin minu kõrvadele, olen tark ja ilus, olen sellest kõigest kõrgemal. Kahju, et siin ei ole kedagi kellega saaksin mõistlikult juttu puhuda.“

Sein aga sosistas mulle vastu: „Tule siia, ma võin sulle paar head nalja rääkida.”

Mõtlesin ehmatusega noh, nüüd ongi käes, pill tuleb pika ilu peale! Kassipüüdja on majas, kes see muu ikka olla saab! Need hullud siin teevad nii palju lärmi, et kassipüüdja tuli kohale ja nüüd meelitab mind lõksu! Aga kus ta siis on, miks ma teda ei näe? Äkki on hoopis minu kadunud vanatädi vaim? Tuli siia mulle järele… Mul hakkas korraks päris kõhe, judin käis üle turja ja seljakarvad läksid turri. Minu vanatädi oli igavene tüütu lõuapoolik, rääkis oma napakaid anekdoote ja nalju ning naeris ise rämeda häälega nende peale. Nöökis ja tõmbas mind pidevalt oma lollide naljade alt, ütles, et mul ei olevat huumorimeelt. No, tema siit just puudus, nagu siin veel vähe piinajaid oleks. Suurest pahameelest kadunud vanatädi vastu põrutasin seinale ja küsisin: „Ütle, kes sa oled?”

Sein vastas: „Kass olen.”

Mind aga rõhus hirm kadunud vanatädi ees ja nii ma siis küsisin kavalalt: „Aga mis kass sa oled?”

Sein vastu: „Kass on kass, mis kass ma veel olla saan?”

Mina ei andnud alla: „Aga kas sa oled ikka tavaline kass?”

Sein muheles: „Eks iga kass peab ennast eriliseks, nagu sa isegi hästi tead. Aga muidu, jah olen tavaline kass.”

See keerutamine tegi mind närviliseks ja ma nõudsin: „Miks sa siis seina seest hauataguse häälega räägid? Kas sa oled ikka siit ilmast?”

Seinal oli jälle vastus valmis: „Ise sa räägid seina häälega, mina olen nelja käpaga maapeal, ma olen kass sinu kõrvaltoast!”

No on alles ülbik, mõtlesin endamisi ja pahvatasin: „Ma mõtlesin, et sa oled minu vanatädi vaim!”

Sein hakkas itsitama: „Või vanatädi vaim, midagi veel jaburamat ei tulnud sulle pähe või?”

„No kassipüüdjaks pidasin sind alguses,“ sõnasin tõsiselt. Ise mõtlesin, on ikka tegelane küll. Aga see õudne mõte vanatädi vaimust, läks lõplikult üle, sest minu vanatädi naer kõlanuks hoopis teistmoodi. See eriline-tavaline kass naeris täitsa normaalse kassihäälega. Tundsin nii suurt kergendust, et ootamatu vestluskaaslane hakkas mulle lausa sümpaatsena tunduma. On sul nimi ka, küsisin.

Seinatagune kass aga hakkas jälle ülbama: „Sa ei oska seda kindlasti õieti hääldada, nii, et kutsu mind Karlaks.”

Tundsin kohe kuidas mul vererõhk tõusis ja õiendasin vastu: „Mis asja, ah, et mina ei oska? Ütle aga oma nimi ja küll sa kuuled kuidas mina hääldan! Mul on tuttav kass, kes on võõrsõnade leksikoni küüntega katsunud, tema tõi ükskord sellest raamatust ühe lehe ka minule lugeda. Ma tean isegi seda, mida tähendab sõna degenerant. Nii et ära uhkusta midagi ja ütle oma nimi. „

Ma tahaks näha kassi, kes minuga vaielda julgeb ja ilmselt hakkas naaber sellest viimaks aru saama, sest ta üles juba leplikumalt: „Hea küll, minu nimi on Charles. Sõbrad kutsuvad mind Charlieks ja vaenlased Karlaks. Nemad teevad küll seda vaid kiusu pärast, nii et see ei lähe tegelikult arvesse. Ma arvan, et nimi pandi mulle filmi järgi, kus mängis üks Charlie nimeline näitleja. Aga mis su enda nimi on, degenerandist võõrsõnade leksikon?”

Otsustasin ta lõplikult paika panna: „Minu nimi on Curry, sinu jaoks ütlen, et maakeeli on see Kurri. Mul on samasugune võluv naeratus nagu ühel ameerika näitlejal. Tema nimi on Curry, Tim Curry ja ta mängis ühes musketäride filmis kardinali, kui sa muidugi tead, kes on kardinal?”

Charlie muheles, ma lausa kuulsin seda: „Hea küll, aitab läbi seina omavahelisest ärplemisest ja kiitlemisest. Loomulikult ma tean, kes on kardinal. See on üks lind. Ja palju kardinale Eestis moodustavad ühe ansambli. Olen isegi nende laule CD plaadilt kuulanud. Tõelise kassikontserdi mõõtu nad kahjuks välja ei andnud. Kas teeme rahu nagu saatusekasslastele kohane?”

Ausalt öeldes tundsin kergendust. Esiteks sellepärast, et majas ei olnud minu vanatädi vaimu ega kassipüüdjat. Teiseks sellepärast, et lõpuks ometi oli tekkimas minu ellu vaheldus. Privaatse ruumi asemel sobib hädapärast ka huvitav vestlus, see on umbes samahea kui omaette tuba. Natuke ülbe ta ju on, see Charlie, aga igatahes tundub ta mõistlikum kui minu toakaaslased. „Kuule, ma praegu ei saa rohkem rääkida,“ sosistas Charlie. „Inimesed tulid, ma lähen sööma, tsau!“

Hüppasin aknalauale ja hakkasin rõõmsalt käppasid lakkuma, noh varsti tulevad siis minu tuppa ka inimesed, saab natuke rahu. Ma olen tähele pannud, et kui konservi või muud head tuuakse, on minu toa kassid vait, neil on suud toitu täis, ainult matsutamist on kuulda ja pärast maiustamist muutuvad nad kuidagi rahulikumaks. Varem kasutasin alati võimalust toast välja hiilimiseks kui uks lukust lahti oli, aga ükskord tegid inimesed midagi uksega ja nüüd ma enam ei saa seda lahti hüpata.  

Kassid tukkusid kui Charile mind kutsus: „Hei Kurri, mida head sina täna õhtul sõid?” Mullegi oli vägisi uni peale tikkunud, aga niipea kui ma tema häält kuulsin olin kohe täiesti ärkvel ja kiirelt nagu välk seina juures. Haigutasin hääle selgeks ning vastasin: „Noh konservi ja kanapugu ja hapukoort, krõbinaid muidugi ka, aga need on mul siin koguaeg olemas, neid võin igal ajal süüa.”

„Kanapugu, seda tuuakse mulle ka ja see on väga hea“, ütles Charlie. „Alguses kui ma siia tulin, sõin hea isuga kõiki tooreid sööke. Kas te sööte siin koguaeg nii?“

„Kas sina siis ei elagi siin, et sa minu käest pärid, mida siin koguaeg süüakse,“ küsisin vastu?

„Elan küll siin, aga ajutiselt,“ seletas Charlie. „See siin on ju hoiukodu, kus meid hoitakse kuni uue päriskodu inimesed meile järgi tulevad.“

Et tema ka kõike teab! Ma ei jaksanud oma pahameelt tagasi hoida ja turtsatasin: „Mina mõtlesin, et see siin ongi minu uus kodu!” Aga tegelikult oli see rõõmustav uudis. Inimeste juurde, ainukeseks kassiks, see mulle juba meeldib!  

„Ei-ei, minu teada oleme me kõik siin kodutud kassid, “ seletas Charlie edasi. „Need inimesed ja kassid kelle juures me praegu oleme, leidsid mind siit samast ja tõid tuppa. Või oli sinuga kuidagi teisiti?“ uuris ta ärevalt.

„Ega ei olnud küll,“ sõnasin tusaselt. „Mul oli kunagi kodu ja pärast oli üks teine koht veel, kus ma mõnda aega peatusin, aga seal oli juba üks teine kass ees ja tema ei meeldinud mulle üldse ja siis ma palusin, et mind siia toodaks.“  

„Mismoodi see kõik juhtus? Räägi oma lugu,“ ütles Charlie.

No hästi, mõtlesin, temale ma võin rääkida, ei pea häbenema, et kodutu olen, saatusekaaslased ikkagi. Tundsin kuidas ma oma lärmakate toakaaslaste vastu natuke leebemaks muutusin. Tuleb välja, et see siin ei olegi mingi suur ja pöörane perekond, nad kõik on siin juhulikult ja pole siis ime, et me alati üksteise seltskonda ei naudi. Elus võib ikka üllatusi olla, uskumatu, isegi minu jaoks!  

„Kuule, aga ütle, ega kassipüüdja siia meile järgi ei tule,“ uurisin kiirustades. „Kassipüüdjad elavad minu arust tänaval ja jahivad just kodutuid kasse.“

„Minu teada ei käi kassipüüdja siin, ta ei saaks uksest sissegi, sest tal ei ole võtit,“ sõnas Charlie asjalikult.

„Oled sa ikka kindel,“ usutlesin edasi. „Me oleme ju kodutud kassid ja siit oleks meid nii lihtne püüda.“

„Peaaegu kindel,“ sõnas Charilie. „Inimesed ise toovad meid siia ja nemad ei ole need kassipüüdjad.“

„Aga siis meie oleme ju kodutud kassid, kes elavad kassipüüdjate juures,“ ütlesin ruttu.

„Noh, kui see sind rahustab,“ sõnas Charlie äkki kelmikalt, „siis võid ka nii mõelda. See koht siin on kassiabi ja kassid on kassiabisse järjekorras, et…“

Rohkem ma ei kuulanud, läksin aknast välja vaatama, tahtsin kangesti näha, et missugused kassid uks taga järjekorras seisavad. Aga ei näinud ma kedagi.

„Pole siin mingeid kasse järjekorras, mis rumalusi sa räägid,“ ütlesin Charliele kui tagasi olin.

„Sa ei kuulanud mind lõpuni,“ manitses Charlie lõbusalt. „Järjekord on paberil või internetis, sest ükski kass ei viitsiks ise järjekorras seista, seda teevad inimesed meie eest. Noh, kui nad leiavad mõne kassi ja siin parasjagu ruumi ei ole, siis nad kirjutavad üksteisele ja panevad selle kassi järjekorda.“

Äkki olin siis mina ka järjekorras, mõtlesin? No see veel puudus, et keegi sellest tead saab, selline asi ei kõlbaks koera saba allagi. Viisin jutu kähku mujale: „Kuule Charlie, ma siis räägin sulle, mis minuga juhtus ja siis räägid sina oma loo.“

„Hea küll,“ oli Charile nõus.

Hingasin sügavalt sisse ja alustasin: „Ma olen väikesest peale inimeste juures elanud, isegi hiiri ja linde ei pidanud ma kõhutäiteks püüdma, inimesed andsid mulle süüa ja mina passisin linde aknast üksnes ajaviiteks. Mul oli kõik olemas ja minu mureks oligi üksnes see kuidas oma aega viita. Õppisin ära uste avamise, otsisin üles kõik kohad, kus mõnus magada oli ja inimesed tegid alati seda mida mina tahtsin. Lapsepõlve idülli varjutas üksnes minu vanatädi, aga suuremaks kasvades õppisin teda vältima, tegin seda kuni ta veel elus oli. Võib olla said minu uudishimu ja nutikus mulle saatuslikust, sest ühel päeval avasin korteriukse ning läksin trepikoda uurima. Sa võid ette kujutada minu ehmatust kui ma aru sain, et ma ei oska oma kodusesse korterisse tagasi minna. Kõik uksed olid ühtemoodi ja kõik olid lukus. Ma ei teadnud kuhu minna, hirmust jäi hing kinni ja nii ma siis jooksin treppidest alla sinna poole, kust värsket õhku tuli. Ja sattusin tänavale. Elasin õues mitu kuud, minu kaunis kasukas läks pulsti ja õuetoit ei pannud isegi kõhukorinat korralikult kinni. Ühel vihmasel päeval märkasin inimest, kes esimesel pilgul kohe usaldusväärne tundus, tahtsin kangesti teada missuguses kodus ta elab ja sellepärast läksin talle järele. Eks igal asjal on ikka mitu tahku – uudishimu ja nutikus aitasid mind seekord. Olin valinud õige inimese. Tema toas oli nii mõnus ja soe olla, üle pika aja sai korralikult süüa. Pererahvas püüdis minu pulstis kasukat korda teha, kuid see ei olnud enam võimalik ja siis lõigati minu aprikoosivärvi karv lühikeseks. See rikkus kõvasti mu tuju, aga pean tunnistama, kergem oli olla. Kuigi näitasin ennast oma parimast küljest, ei läinud kõik nii nagu soovisin, sest seal kodus juba elas üks kass, kes mulle üldse ei meeldinud… ja nii ma tulingi siia. Järjekorras mina muidugi ei seisnud.“

„Sina oled siis umbes sama karva nagu üks India maitseaine, mis aevastama ajab“ itsitas Charile. 

Ma lausa solvusin, no jälle ülbitseb, ei tohi ikka muret ilmale kurta ega oma pehmemat poolt näidata. Mida vähem sinust teatakse, seda parem. „Pipart sulle keele peale, ise sa oled maitseaine,“ porisesin vastu.  

„Mina olen must nagu öö, must nagu pipar, saatusekaaslased igas mõttes,“ vastas Charlie muheledes. „Aga minu lugu on lühike ja lihtne jätkas ta tõsisemalt. Minu inimesed ei tahtnud enam koos elada ja kui nad teineteisest enam ei hoolinud, ei hoolinud nad ka minust. Nad mõlemad kadusid meie üürikorterist ning kui kogu mööbel ja asjad ära olid viidud, siis tehti mulle uks lahti ja öeldi, et noh, mine nüüd. Eks ma siis läksingi. Käsin veel mitmel õhtul maja ümber vaatamas, et äkki nad on ümbermõelnud ja tagasi tulnud. Võõrad inimesed, keda ma kohtasin ütlesid mulle, kõss, kas sa saad! Viimaks leidsin rahuliku peidukoha ühe väikese maja all ja sealt mind siis leitigi. Olin väga väsinud tänavalärmist ja toiduotsimisest, autod olid kõige jubedamad, nendest olin ma eriti tüdinenud. Magasin ja sõin siin kasside majas nii palju kui jaksasin. Inimesed käisid pidevalt sisse ja välja ja õnneks nad tegid mu toa alati korda, ei olnud vaja endal vaeva näha. Hirm ja väsimus olid minus nii sügaval sees, et vahel susisesin ka. Aga eks ma puhkasin ennast hea toidu peal tasapisi välja, tuju paranes ja rõõmus meel tuli aegamööda tagasi. Nüüd olen juba teiste kassidega koos suuremas toas ja nüüd sain ma sinuga tuttavaks…

Charlie ootab kassiabis ikka veel oma pärisinimesi. Kurri, Rasmus ja Lady on aga uutes kodudes ning kassimajja on nende asemele tulnud uusi asukaid. Kurri naudib omaette olemist, kuigi arvata on, et ka praegu käib ta aega ajalt seinaga rääkimas. Huvitav, kes talle seekord vastab.

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee