MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Vihmakass, 3. osa



On ennustatud, et kui valguskera ilmub kaljukitse sarvede kohale ja taevas punaseks muutub, pöördub aeg. Need märgid ennustavad ette võõraste saabumist. Nad tulevad mägede tagant, neil on teistsugune välimus, vägi ja vaim. Nemad teevad maailma ringi ja veidi enne seda hakkab ka kasside värv muutuma, jutustas Ambrosius. Osad võõrad hakkavad kasse armastama ja kodustavad nad, kuid tuleb ka selliseid aegu mil kasse püütakse hävitada ning mitte alati ja mitte kõike ei lähe kasside jaoks hästi. Igal juhul jääb meie saatus võõraste eluga seotuks. Ennustus räägib, et nendel aegadel rändavad kassid koos võõrastega kaugetesse maadesse ning lõpuks ei ole maailmas enam paika, kus meie suguvendi ja õdesid ei oleks. 

Kassid jäävad alati ilusateks, lisas vanaema Klaara, kasside sünnipärane graatsia ja harmooniline olemus muudavad nende välimuse kauniks. 

Aga kas ema ja isa ikka jäävad ka alles, küsis Kõige Väikesem Kassike ja meie kodu ka? Ei need ei kao, asjade välimus ja ilmumise viis muutuvad. Kõik see ei juhtu üleöö, kõneles Ambrosius, muutus leiab aset põlvkondade jooksul. Ka see maailm mida me tunneme ja omaks peame ei ole alati selline olnud. Kuid kassid on igavesed, meie ei kao. Läheme nüüd, kivine koobas on minu vanade kontide jaoks jahe ja ma usun, et Kõige Väiksem Kassike soovib minu laboratooriumiga tutvuda. 

Kõige Väiksemale Kassikesele tundus, et ta on suureks kasvanud, targaks saanud ja olegi enam kõige noorem ja pisem, isegi Kass Ambrosius ei paistnud enam nii suur. Saba tähtsalt püsti kõndis ta Ambrosiuse ja vanaema Klaara kõrval. Kuigi koopas veedetud aeg näis pikk, oli päike ainult veidi üle keskpäeva õhtu suunda liikunud. Viimnegi tuuleõhk oli vaibunud ning kerges vines taevas kogus silmapiirile tumedaid pilvi. Täna tuleb äike, sõnas Ambrosius. Kõige Väiksem Kassike heitis silmanurgast Ambrosiusele pilgu, lootes, kuulda äikese kohta veel midagi põnevat. Oh jaa, maailm on täis huvitavaid ja pealtnäha seletamatuid nähtusi. Kõigest korraga aru saada on raske, õppimist tuleb alustada algusest, ikka lihtsad põhitõed esimesena, sõnas Ambrosius Kõige Väiksemale Kassikesele. Ma usun, et hakkan sind enda juures edaspidi sagedasti nägema. Kõige Väiksema Kassikese süda hüppas rõõmust, just seda oli ta tahtnud ja lootnud, avastada uusi asju, teada saada kõike Ambrosiuse laboratooriumist ning mesilastest ja vaadata iga päev kuidas terav kristall valguse värvideks lõikab. Suurest rõõmust puksis kassilaps peaga vanaema Klaarat ja Ambrosiust, ta jooksis ning hüppas nende ümber, näksas vallatlevalt Vanema Klaarat põsest, ühe korra julges ta isegi Ambrosiust sabast sikutada.

Oleme kõik väikese kehakinnituse ärateeninud, lausus Ambrosius, mul on pakkuda kuivatatud nahkhiirtest stepirohuga maitsestatud krõbinaid, tilgake lõheõli kuulub eine juurde, see hoiab karvastiku korras ja on muidu ka tervisele hea. 

Maitsva eine kõrvale jutustasid vanaema Klaara ja Ambrosius naljakaid lugusid oma noorpõlvest. Kõige Väiksem Kassike sõi mitme eest, ainuke asi, mis talle veidi muret tegi oli mõte, mis vanade sõprade meenutusi ja nalju kuulates vägisi pähe tikkus – miks kõik huvitavad ja lõbusad asjad enne mind juba ära juhtusid? 

Korraga tõstis vanaema Klaara pea, kuulake, milline vaikus, sõnas ta. Tõepoolest, loodus oli vaikinud, sellist vaikust ei mäletanud ei Ambrosius ega ka vanaema Klaara. Mesilinnud ei sumisenud enam, ühegi linnu häält ei olnud kuulda. Isegi kõige väiksemad olendid, kelle toimetamist kõrv tavaliselt ei märka, olid kuhugi peitunud ega liigutanud end. See vaikus oli huvitav ja ettevaatlikuks tegev, kassid istusid liikumatult, püüdes hingata nii tasa kui võimalik, et vaikuse olemust teravate meeltega paremini kombata. Pimestavvalge päikese ühte serva oli tekkinud tume sõõr, see kasvas ning varjutas järjest suuremat osa päikesest. Hakkas hämarduma nagu oleks saabumas õhtu. Peagi oli tume vari päikese üleni katnud, heleda valguskera asemel oli taevas must, kirkalt helendavate servadega ring. Selles kummalises hämaras vaikuses ilmus kirdetaevasse lõõmav tuletükk, mis heledalt põledes maa poole sööstis. Sellest eraldus väiksemaid tükke, mis maapinnale jõudmata õhus kustusid. Kõrgel platool seisis vana kaljukits, rasked ja uhked sarved taeva taustal selgelt paistmas. Hetkeks näis kassidele nagu oleks kaugetest taevastest kukkuv tulekera toetunud vana kaljukitse sarvedele. Tark mägede isand põksis jalaga vastu kaljut, kassid olid kindlad, et nad kuulsid vana karjajuhi hoiatusmärki. Hetke pärast, mille pikkust keegi enam pärast öelda ei osanud, muutus taevas punaseks. Vari oli päikeselt ära libisemas, vihmata taevas kõmises kõu. 

Kõige Väiksem Kassike oleks tahtnud kogu selle hirmsa ja uue asja eest peitu minna, kuid et ta oli väga vapper loomake ja omateada juba suur ja tark, siis puges ta Vanema Klaara ja Ambrosiuse vahele, kes külg külje kõrval istusid ning niiviisi toimuvat jälgisid. 

Äike liikus lähemale, eemaldus taas ning vaibus lõpuks. Selge ja värskena saabus mägedest puhtaks pestud õhk nagu uus päev. Päike oli taas endine, äikesepilved oli hajunud, looduse hääled olid jälle olemas. 

Ennustus on täide läinud, aeg pöördub, sõnas Ambrosius. Kes teab millega see lõpeb. Kõige Väiksem Kassike, sinu osaks jääb kuni su elupäevade lõpuni hoida ja õpetada kassirahvast. Ja enne kui läheneb aeg mil sa selle maailma rajad jätad ja oma kerged käpad uutele radadele sead, pead sa leidma õpilase kasside hulgast ning andma edasi kogu tarkuse. Kuid selleni on veel palju aega. Enne seda jõuame me koos sinu ja Klaaraga veeta palju huvitavaid ja lõbusaid päevi.

Kõige Väiksem Kassike otsis kinnitust ja tuge vanaema Klaaralt. Laps ära karda, aeg annab aru ja aitab sind. Sa jõuad kasvada ja mängida ning oskus oma ülesannet täita saabub siis kui seda vaja on. Sa oled varakult teada saanud asju mida teised õpivad eluaeg. Kuid nüüd peame minema, Ambrosiusel on vaja omaette olla ja mõelda ning sinu ema saatis kutse, et tuleksin teie peret vaatama. 

Aitäh, Ambrosius, sõnas Kõige Väiksem Kassike, kas ma tohin homme uuesti tulla? Tule millal soovid, olete Klaaraga alati teretulnud. Rõõmsa jällenägemiseni, Klaara, iga sinu külaskäik rõõmustab minu südant. Nüüd oled sa toonud minu ellu veel ühe rõõmu. Muide Kõige Väiksem Kassike hakkab tulevikus kandma nime Vihmakass, selle märgiks, et kui teised kassid vihma ja äikese ees hirmu tundes peitu poevad, jääb tema paigale ega pelga. Ma usun, et iga kord kui sajab vihma, ei saa sina peitu jääda. Kindlasti ootad sa võimalust näha vikerkaart, mis vihma ja päiksega koos ennast ilmutab. See meenutab sulle kuidas aeg pöördus ega lase kunagi unustada seda, mis on tähtis. Kuid mine nüüd, ma pean vanu ülestähendusi uurima nende üle mõtlema ning kirja panema tänased sündmused. 

Vanaema Klaara ja väike Vihmakass kõndisid mööda kitsast mägirada liivalagendike poole, saatjaks Ambrosiuse mesilindude sumin, kes teeäärses õitsevatel lilledel toimetasid. Vanaema, kas Ambrosius on kõige vanem ja targem kass? Vastust ootamata hüppas väike Vihmakass kõrgete rohupuhmade vahele varitsema sobivat hetke, et vanaema Klaarat mängu pärast seljatagant rünnata. Mängides ja naljatledes jõudsid nad lõpuks kohale.

Oi tere Klaara, sõnas kassiemme, tule istu ja puhka käppasid, sina ei anna ka endale hõlpu, keegi peab sinu eest ikka hoolitsema. Ma olen juba mitu korda rääkinud, et sa peaksid meie juurde kolima. Kui midagi juhtub, siis kuidas sa abi otsid seal mägede serval, üksinda. Kas sa oled selle üle mõelnud, me ju rääkisime sellest? Hommikupoole oli hirmus äike, ega te märjaks ei saanud?

Tuhandeid aastaid hiljem on kassidest saanud inimeste igapäevased kaaslased. Paljud neist on hoitud kodused lemmikud kuid sama palju on neid, kes ainult hetkeks inimese juures peavarju leidnud on. Neil ei ole enam võimalik elada liivalagendiku ja mäestiku piiril kus olemas kõik see, mida kassid armastavad. Ööhäältega ühtesulades peavad nad salamisi ning märkamatult otsima inimestest järele jäänud toidupalukesi. Päikesekuumadelt tänavakividel saavad nad lakkuda puhast vett üksnes pärast vihma. Nendel kassidel on puudu hoolitsusest ja armastusest. Osadest kassidest on ajapikku saanud vilunud ja vintsked linnaloomad, kes kasutavad kõiki võimalusi ellujäämiseks. Nad sõltuvad võõra välimuse, väe ja vaimuga olenditest. Kõikide nende linnaloomade kasukas on terake valget. Muutunud maailm on muutnud nende värvi nagu Ambrosiuse ennustused kõnelesid ja täna näevad nad välja sellised: 

Lady, PatriciaPärlike, Mustu, Kilbike, Estrella, Johnson, Loore, Valgesokk Vint ja paljud teised.

Vana ja tarka kaljukitse, kes muutuste märki oma sarvedel kandis, ei ole suurtes ja väiksemates linnades näha. Kuid kuskil on ta olemas, valvamas ja ohtude eest hoiatamas. Veel tänapäevagi võivad inimesed enne vihmasadu kuulda Vihmakassi hõikeid. Kõik need asjad, mis on tegelikult tähtsad ei jää kunagi vanaks, põhjamaa kõige valgematel öödel ja päevadel saadav nad korraks aastas nähtavaks.


 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee