MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Vihmakass, 2. osa

Selginevat taevast, uhket ning tarka kaljukitse oli märganud ka vanaema Klaara. Täna tõotab tulla ilus päev, mõtles vana Klaara, just sobiv päev mäevaigu korjamiseks. Vana kaljukits on tähelepanelik ja märkab õigel ajal ohtu, tema peale võib alati kindel olla. Kui kõik hästi läheb, saan täna uurida neid uusi taimi, mis kaljupraost kasvama on hakanud ja võib olla jõuan oma puusaliigesele ka kuumal kivil väikese soojendusravi teha kui ma nüüd varsti minema hakkan. Oot, ma panen oma paremale käpale veel korraliku takjalehe sideme, siis saan rahulikult kõndida ega pea käpa pärast muretsema. No küll on hea, et järve ääres takjatel nii ilusad ja suured lehed on, need sobivad nii hästi vanade vigastuste puhul ümber käpa siduda. Lähen kohe panen ühe takjalehe likku, pärast pikka päeva neljal käpal on leht õhtuks just parajalt jahe ja niiske. Magamisaseme teen ka kohe korda, siis on õhtul hea mugav, ei pea tubaseid töid tegema. Tervis, seda peab hoidma, aga sellest saab aru alles siis kui oma naha peal tunda saad kui paha on haige olla. Ega ma ise ka noorena paljustki aru ei saanud, aga eks elu õpetab, oma naha peal peab kõike tundma, see on kõige tähtsam, muidu ei õpi… Selle tõdemuse saatel asus Vanaema Klaara vaikselt nurrudes esimeste käppadega oma magamisaset sõtkuma. 

Vanaema Klaara oli tark ja elukogenud kass, kes midagi juhuse hooleks ei jätnud. Tal oli kindel siht ja arusaamine asjadest mida teha. Paljud kassid käisid tema käest eluasjade kohta nõu küsimas. Tegelikult huvitas Vanaema Klaarat kõige rohkem tema  laste ja lastelaste ning nende järglaste käekäik ja enda tervis. Vanaema Klaara tark, pikameelne ning kaasatundlik loomus ei lubanud tal hädasolijaid eelmale tõrjuda ja sellepärast oligi tal sageli muret - mõtlemist mitme pere eest. Eesootav päev näis tõotavat võimalust tegeleda iseenda ja oma huvidega. Hoolimata suurest elukogemusest oli Vanaema Klaara jaoks elus veel palju vastamata küsimusi ning tahtmine maalima nähtuste erinevaid tahkusid lähemalt tundma õppida. Kassid ei jää kunagi päriselt vanaks.

Kõige Väiksema Kassikese kerged jalad ja suur küsimus kandsid teda kiiresti edasi, uudishimu ning teadmistejanu ei lubanud väsimust tunda. Juba paistsid Vanaema Klaara käpa hoolitsevaid märke kandvad paigad. Kõige Väiksem Kassike võttis jooksuhoo maha ning tipsis kergel sörgil vanaema kodu poole. Vanaema Klaara oli just lõpetanud oma magamisasemega kui Kõige Väiksem Kassike sisse astus. Oma lapselapsi näha oli vana Klaara jaoks alati suur rõõm. Tere tütreke, tibukene – kabujalakene, väike hiirekelder, küll on tore sind näha! Tule siia, ma ei ole sind nii kaua nuusutada ega pesta saanud, las ma vaatan sind, näe, ongi kasukas sassis, las ma lakun selle korda. Vanaema Klaara võttis oma terve käpa abiks, tema elutark ning kare keel suges Kõige Väiksema Kassikese kuklakarvad osavalt siledaks. 

Kuidas ema–isa ja teised lapsed elavad küsis vanaema Klaara. Tänan küsimast, hästi, vastas Kõige Väiksem Kassike, ema ütles, et tule meile sööma ja ära unusta oma rohtusid ja siis ta  hakkas rääkima…. Kõige Väiksemal Kassikesel oli korraga meelest läinud see, mida ta öelda tahtis. Vanaema, kassid on kõige ilusamad, onju? Ja mitte miski, mitte millalgi ei ole kassidest ilusam? Vanema Klaara seadis oma esimesed käpad kõrvuti justkui mõtteid korrastades ning küsis siis tõsiselt: miks sa sellist asja küsid?

Kõige Väiksem Kassike jutustas erutusega võideldes ning sõnu sassi ajades ära kõik seiklused rohelise põrava kiviga ning kohtumise värvikaarega. Ma tahaksin, et kassidel oleks sama palju ilusaid värve kui need, mida ma järve ääres nägin, siis oleksime meie jälle kõige ilusamad. 

Vanaema Klaara jäi mõttesse. Kergest tuulest kantuna veeresid kõveraks kuivanud pruunikad puulehed rohukõrte vahel otsekui üksteist taga ajades ja järele oodates. Meie kassid, me peame ilu ja graatsiat tähtsaks, sõnas Vanaema Klaara. Kuid mis see ilu on? Välimuse kaudu saab arusaadavaks olemus. Harmooniline olemus, kooskõla ümbritsevaga on silmadele ilus vaadata, see teeb meele rõõmsaks ja südame heaks. Vorm ja välimus on kõikidele arusaadav märk, selleta puuduks maalimas arusaamine korrast. Laps, kas sinu meelest oli siis vikerkaar kassidest täiuslikum? 

Vikerkaar on kõige ilusam ja täiuslikum asi maailmas, kaitses Kõige Väiksem Kassike oma seisukohta. Ometi tundus talle, et tema tark vanaema ei uskunud teda! Hoolimata heast kasvatusest ja kuulekast loomusest oli Kõige Väiksem Kassike valmis protesti märgiks oma nelja käppa vastu maad trampima. Ta oli küllalt tark mõistmaks, et ka sellest ei oleks olnud abi vanaema veenmisel. Nii ta siis istus vaikides vanema Klaara ees, suur kurbus hinges. Mingil moel oli ta veendunud, et tema kogemus ei olnud üksnes väike seiklus, see oli midagi tähtsamat. Pettumus ootamatust mittemõistmisest muutis hingamise raskeks, Kõige Väiksema Kassikese silmanägemine muutus uduseks ning tilks, kukkus üks pisar helevalge käpaotsa peale. Kuid tema väikeses hingekeses oli varjul suur vaprus, mis nüüd viimases hädas pead tõstis – ta oli valmis ka selleks, et teised kassid teda ei mõista. Kui juba Vanaema Klaara ei mõista, mis siis veel teistest tahta. Lähen kasvõi üksi rändama ja ma ei jäta enne kui vastuse leian, ütles ta veendunult endale. 

Tegelikult oli Vana Klaara ise ka kimbatuses. Alati oli ta suutnud mingi lahenduse leida, kuid seekord näis, et tema tarkusest ei piisa. See laps vajab midagi sellist, mida mina talle pakkuda ei suuda. Ma arvan, et peame rääkima minu vana sõbra, eraku Ambrosiusega, kes mägedes elab ja mulle häid rohte teeb. Need, kes teda veel mäletavad ja neid on juba väga väheseks jäänud, peavad teda imelikuks. Läheme jalutame üles mäetippude poole, mööda seda vahva rada minnes jõuame minu vana sõbra kass Ambrosiuse koduni, ütles vanaema Klaara ehk oskab tema sinu küsimusele vastata. 

Viimnegi pilveraas oli taevast kadunud, rohi ja põõsad seisis paigal, otsekui oleks kuumus looduse liikumatuks muutnud. Harvade, laiskade hoogudena silitas kuum tuuleõhk tardunud rohukõrsi. Vana ja kogenud kaljukits valvas nüüd oma karja mäe varjulisemal ja jahedamal küljel. Üksnes väga tähelepanelik vaatleja oleks märganud tema suurte sarvede otsi kõrgel kivide vahel. Vanaema Klaara oli mägirada ja selle ümbrust hoolikalt silmas pidanud ning talle tundus, et kass Ambrosius on kodus. 

Til-tili pomm, mis meil süüa on? Kus on kassi kodu, seal on terve rodu, toitu head ja paremat, mänguasju vasemalt…ei, see, ei lähe. Kus on kassi kodu, seal on terve lodu vasemalt ja paremalt… hm, ikka ei ole riimis. Pimm-pomm! Tere, kas soolaheeringat on? Ei ole? Head aega siis…No kohe kuidagi ei saa sõnu riimi, peab vist leiutama uue luulevorm kus riim tähtis ei ole. Ma olen siin imeasju avastanud, suured muutused varasemate teooriate aluspõhjas.... aga luuletamist ei ole ma veel suutnud ära õppida. Hohoi külalised! Tere Klaara, kass Ambrosius kummardus Vanaema Klaara ees, tõstis tema esikäpa oma näo kõrgusele ja suudles seda. 

Kõige Väiksema Kassikese silmad läksid üllatusest suureks. See võõras kass, Ambrosius suudles vanaema! Seda esiteks ja teiseks Kõige Väiksem Kassike ei uskunud oma kõrvu, talle tundus, nagu oleks Vanaema Klaara vaikselt Ambrosiusele öelnud: „Ole tervitatud, jumalik surematu, sest seda sinu nimi ju tähendab ja see sa oled.“ Ja milline oli selle võõra elukoht! Seal oli imelikke sädelevaid väikesi ja suuri asju, osades mulksus mingi vedelik, teised olid nagu värvilist liiva täis. Tagapool hõredate põõsaste vahel paistis õues vana puutüvi mille ümber tiirutasid triibulise tagumikuga pontsakad tiivulised putukad. Aeg-ajalt vupsas mõni neist puutüve sisse ja tuli siis jälle välja või tuli välja mõni teine? Kõige Väiksema Kassikese arvates olid nad kõik täpselt ühesugused. Kassilaps tipsis kiiresti Vanaema Klaara juurde, kõiki neid asju oli kindlam vaadata vanaema soe külg kõrval toeks.

Klaara, sinu väike kaaslane on sinu lapselaps, küsis Ambrosius. Ma näen, et sind huvitab minu laboratoorium, küllap jõuad selle kõigega tuttavaks saada. Ah, et kes need seal eemal sumisevad? Need on mesilinnud, peljata ei ole neid vaja aga püüda ka mitte, neil on väike, kuid terav ja valus nõel enesekaitseks. Nad koguvad linnumagusat, seda tarvitavad nad ise toiduks. Mesilinnud on targad, neist on palju kasu. Nende pesadest saab vaha küünalde tegemiseks, küünlad annavad valgust kui päikest ega kuud ei ole. Küünlaid läheb mul laboratooriumis tihti vaja. Kui me sinuga veel noored olime, sõnas Vanaema Klaara, nimetasid mõned sind Ambrosius Mesikeeleks, sest sina oskasid vajalikke nõuandeid nii hästi jagada, et need kuulajate poolt alati heal meelel omaks võeti. Ka ebameeldiv tõde kõlas sinu suust nii, et see kedagi ei solvanud. 

Kõige Väiksema Kassikese imestamisel ei olnud otsa ega äärt. See, et Vanaema Klaara võis olla ka hoopis teistsugune, oli võõrastav kuid ääretult huvitav ja Kõige Väiksemale Kassikesele tundus, et ta hakkab kohe maailmast päriselt aru saama.

Aga ma arvan, Klaara, et sul on põhjus, miks sa Kõige Väiksema Kassikesega siia tulid. Oh jaa, sõnas Klaara, mul on olnud palju lapselapsi ja ma olen paljudele pidanud selgitama elu ning maailma, kuid nüüd ei tea ma vastust küsimustele, miks kassid valged on ja miks vikerkaar värviline on, kes on kõige ilusam ja mida see kõik tähendab. 

Või nii on lood, lausus Ambrosius, igal asjal on oma aeg ja küllap on siis aeg selle jaoks küps. Tulge, ma näitan teile midagi. Kass Ambrosius juhtis Klaara ja Kõige Väiksema Kassikese laboratooriumist läbi, mööda kitsast käiku mäe sisemuses jõudsid nad koopasse mäe teisel küljel. 

Koopa keskel seisis suur läbipaistev kivi. See on mäekristall, ütles Ambrosius. Jõudsime just õigel ajal, varsti jõuab päike taevas kohta, kust päikesekiired siia koopasse paistavad. Tasapisi muutus valgus koopasuul tugevamaks. Tulge siia, minu kõrvale, seisame nii, et päikesekiire tee koopas tervenisti näha oleks. Vaadake hoolega, kohe jõuab valgus mäekristallini. Koopas muutus aina valgemaks ning ühel hetkel jõudis selge ja hele valguskiir otse koopa keskpaika, puudutas mäekristalli südant ning väljus mäekristalli teisest küljest vikerkaarevärvilise kiirevihuna. Näete, teravad kristallid murravad valguse osadeks lahti. Vikerkaare värvid kokkupanduna on valgus ja valgus lahtivõetuna on vikerkaar ehk spekter. Ka veepiiskades liikudes muutub valgus vikerkaareks, seda nägid sa mägijärve juures, sõnas Ambrosisu Kõige Väiksemale Kassikesele. Valgus ja vikerkaar püsisid veel mõne hetke ning hääbusid siis tasakesi. Koobas muutus taas hämaraks. Kasside helevalge värv koosnebki kõikidest nendest ilusatest värvidest ja kõik ilusad värvid kokku ongi valge. Võib öelda, et valge värv ja vikerkaar on ühe ja sama nähtuse erinevad tahud, kõneles Ambrosius tasakesi. Kui ma veel laps olin, siis rääkisid vanad kassid, et on kaks maailma. Üks on see milles meie elame ja teine on see, kuhu olendid lähevad kui nende maine teekond lõpeb. Kahe maailma vahel olevat külmunud veest sätendav kaarjas sild, millest ainult kass oma teravate küünte abil üle minna suudab. Kes eluajal kassi suhtes lugupidamist üles näidanud on, see saab libedast kaarest üle. Isegi need loomad, kes nälja tõttu on juhtunud oma eluajal kassi murdma, peavad tema suhtes austust üles näitama, muidu ei saa nad pärast oma elu lõppu teispoolsusesse. Ma olen mõelnud, et võib olla on kassid erkvalged sellepärast, et see meenutab päikeses säravaid jäiseid mäetippe, see on teejuhtide värv, mis aitab meeles pidada igavikulisi väärtusi. Kuid selle looga käib kaasas ka ennustus. On öeldud, et mitte kõikidele kasside kasukas ei jää valgeks igavesti. Maailm muutub ning kunagi peavad kassid jagama oma elu paljude teiste olenditega ning see toob kaasa muutuse välimuses. Kassides peegeldub maailma olek, täna on see selge ja ühemõtteline ning sellepärast ongi kassid valged. Muutus toob maailma juurde nii head kui kurja ning paljud nähtused ei ole siis enam selgepiirilised ega must-valged ja ka kassid ei saa jääda igavesti valgeteks. Kirjuks muutunud maailma värvidega ühtesulades on nad kaitstud. Ometi jääb igale kassile alles ka veidi valge värvi, selleks, et ei unustataks teist maailma jäise silla taga ning kasside vaba ja uhket loomust. Muutuste aeg ei ole enam kaugel, sõnas Ambrosius. 

Kõige Väiksem Kassike oli mitu korda tahtnud midagi öelda, kuid oli küsimuse samas unustanud, sest kõik oli nii huvitav. Soov särada vikerkaare värvides ei tundunud enam oluline. Hoopis suuremad küsimused maailma saatusest täitsid tema väikest pead. Vanaema, mis ennustused need on, millest Ambrosius räägib?

järgneb...

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee