MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Karla Katedraali Kassipere

Ühes Tallinna kesklinna majas, ühes sealses korteris, ühes  ilmselt toredas peres kasvas lumivalge pikakarvaline iludus-kassineiu. Kuidas see pere oma kassikest kutsus, sellest vaikib ajalugu. Ajalugu vaikib ka sellest, kuidas see lumivalge iludus koledate sügisilmadega tänavale sattus, jäädavalt oma kodu ja pere kaotas ja vastu talve pidi tegema läbi nn ellujäämise kursuse.  Lumivalge iludus tahaks  ise väga uskuda , et see pidi olema üks kole arusaamatus, sest ta on ju väga leebe loomuga kiisuke, kes kuidagi kurja kohtlemist pole ära teeninud.  Kolades ringi,  leidis kiisuke peavarju kesklinna imelikes varemetes, kus palju prügi ja kola ja kohti, kuhu pugeda küllaga. Ja peitu pugeda tuli, sest päeval käis varemetes kole mürin ja kolin ja undasid masinad ja siis värises kiisukese süda hirmsasti, sest oli paaniline hirm jääda ka ilma sellest ajutisest peavarjust. Õhtul, kui kõik vaikseks jäänud, siis oli rohkem julgust jalutama minna. Ja nii sai avastatud üks imeline neljakandiline hiilgav sammas, mis läikis ja helkis imekaunilt selle prügimäe keskel. Nendest peeglitest  oli mõnus uudistada oma kaunist kasukat  ja kaharat saba ja harjutada nõtket kõnnakut nagu tegid seda siresäärsed piigad, keda kunagi sai telerist vaadatud, kui kiisul veel oma pere oli.  Kiisuke kuulis siis, et see pidi olema mälestussammas Karla katedraalist,  mõni nimetas seda ka Sakala keskuseks. Karla katedraal meeldis kiisule rohkem, kuna sellest hõngus salapärasust ja see pani unistama. Unistustesse  ilmus ikka rikkalik toidulaud ja soe pesake, aga ...

Aga ilu ei panda patta nagu räägib teadjarahvas ja unistustest söönuks ei saa. Nii tuli hakata toitu otsima. Kus sa seal kivikamakate vahel seda toitu leiad? Mure suur. Lõpuks leidis kiisuke pisikese putkamoodi puumajakese, kus kiisu arvates võisid ehk päkapikud elada. Aga selgus, et õhtul tulid sinna  ikka mingid mehed, kes ei olnud päris päkapiku moodi, vaid hoopis suuremad. Kiisu arvates olid need ka ilmselt oma kodu kaotanud, sest miks nad muidu seal majakeses ööbimas käisid. Niisiis ühel õhtul  keerutas kiisuke ennast kauni samba ees imetledes oma peegelpilti, tegi kasuka puhkas ja sopsutas saba kaharaks, võttis südame rindu ja läks tutvust tegema. Ja oh imet. Tutvus sai tehtud ja ka uue tuttavaga võileib jagatud. Tasahilju kujunes sellest suur sõprus  ja kiisuke teadis täpselt, mis kell, kuhu tulla. Ta kuulis räägitavat, et need mehed on seal valvuruid. Mida seal küll valvata oli, sellest kiisu aru ei saanud alguses, aga hiljem oli ta kindel, et need kahejalgsed valvavad seal just seda salapärast sammast ja teda, sest midagi muud väärtuslikku sealt kiisu küll ei leidnud.   Nii möödus talv.

Kevadel,  aga  hakkas äkki peale hirmus kolin ja mürin ja tohutud suured masinad tulid üha lähemale tema peidupesale. Seal oli peidus tema kalleim vara – imearmsad vastsündinud pojad. See oli suur saladus, millest kiisuke ei rääkinud isegi oma õhtusele kahejalgsele sõbrale. Kiisuke oli paanikas ega teadnud, kuidas oma pesa kaitsta. Püüdis küll susiseda ja ähvardades masinate ees käia, aga sellest oli väha abi. Olles meeleheites oma pojakeste pärast, meenus kiisule tema uus sõber, kes teda igal õhtul toitis. Nii haaras kiisuke oma pisikese lumivalge põnnikese hambusse ja viis usalduse märgiks oma sõbra puumajakese  trepile.  Ja nii tegi kiisuke kolm rasket rännakut masinate vahel – hambus pisike pambuke. Nii jõudsid trepile kaks lumivalged karvapalli ja üks musta-valge kirjuke.  Kui palju kiisul poegi pesas oli, seda ei mäletanud suures hirmus ta isegi ja kusagilt oli ta kuulnud, et kassid üle kolme lugeda ei oskavatki. Aga need kolm oli kohal ja nüüd tuli kõvasti kurrutada ja endast märku anda. Õnneks oli sõber kohal, kes kiisu koos oma kolme pisipõnniga sooja lasi ja siis Kassiabisse helistas.  Kiisu usub siiani, et teda aitas see salapärane väga kaunis särav sammas –ikka see Karla katedraali oma. Sest kuidas muidu ta unistused täitusid - jõudis lõpuks oma pisikestega sooja pessa, kus mõnus puhata, kassilapsi kantseldada ja kus toit alati ootamas ja kus ka paidega kitsi ei olda.  Siit sai kiisuke ka oma nime Sakala. Kiisule see nimi  meeldis, tundus jälle väga salapärane ja pani unistama ... oma päriskodust ja äkki saab see olema just muistes Sakalas. Mine tea.

Kiisuema Sakala on väga tänulik valvuritele, kes tema ja ta poegade elu päästsid ja tervitab neid palavalt ja lehvitab neile ka KiisuTV-st.

Kiisuema Sakala toimetamisi saab vaadata KiisuTV-s

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee