MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Virtuaalne Puupi

Kui toksite neti otsingusse minu nime „Puupi“ (kirjutage ilma jutumärkideta palun), siis saate kohe minu ja teiste Kassiabi kasside kohta üht teist teada. Virtuaalmaailmas olen ma sellepärast, et ühel heal päeval ei mahtunud ma enam oma inimeste koju ja mind saadeti tänavale. Juhuse abil pääsesin tänavalt ning minust sai virtuaalkass - „teise ringi“ kass, kellele Kassiabi inimesed oma ühingu kodulehe kaudu uut kodu otsivad. Tänu netile, olen ma ühe tavalise kodu kaotanud kassi kohta peaaegu et avaliku elu tegelane, umbes nagu Carmen Kass või Liis Lass. 

Kuulsusest hoolimata olen ma ikka igapäev ühesugune - halli ja valget värvi kasukaga väikest kasvu kassitüdruk. Minu pesa on igapäev sama ja minu tuju ka. Inimestelt nurun ma pai, keerutan ennast igat pidi, vahel on mul lausa kõik käpad taeva poole, nii väga tahan tähelepanu ja silitamist ning inimestega suhtlemist. Ükskord pidin suures keerutamise hoos puuri otsast, mis on minu lemmikkoht, lausa maha kukkuma. Teisi kasse ma pelgan veidi, nendega koos söömas ma ei käi ja hoian rohkem omaette. Minu toidud serveeritakse mulle eraldi ja sellega olen ma rahul.

Alguses, kui ma teada sain, et olen avaliku elu tegelane, oli mul paar päeva natuke huvitavam olla. Selline eriline põnevus ja ootus oli, et mis nüüd juhtuma hakkab. Mõtlesin, et äkki tuleb nüüd kohe siia Kassiabisse see inimene, kes just mind tahab ja kes mulle ka väga meeldib. Lootsin salamisi, et läheme siit koos koju ja kõik muutub heaks. Elevus ja ootus kulusid aga varsti ära, sest kuulsus ei muutnud minu elu karvavõrdki. Mis parata, ma usun, et parem on olla Kassiabi virtuaalkass kui tänavakass. Kuigi päriskodu ei ole kummalgi. 

Maarjamaal on palju kodutuid loomi ja ma arvan et enamus nendest ei saa kunagi virtuaalloomaks, sest ei ole inimest, kes aitaks neid päriselust virtuaalellu. Mõned loomad on ka ilma virtuaalmaailma abita tänavalt otse kodudesse saanud, aga tundub, et kõikide kodutute jaoks ei ole inimeste elus ruumi. Minu toal Kassiabis on seinad ja aknad, tuttavad esemed, kassid ja inimesed. Minu endises kodus olid ka käpaga katsutavad kohad, inimesed, lõhnad ja värvid. Virtuaalse maalima lõhnu ja piire ma nuusutada ega käpaga katsuda ei saa ja ma olen siin omaette mõelnud, et kui palju kasse sellesse virtuaalmaailma üldse mahub? Äkki ei mahu minusugused ka sinna enam ükspäev ära?

Ometi on netis olemine kodu kaotanud kassi jaoks vist ainuke võimalus olla märgatud. Mina ei saa aru kuidas see saab nii olla? Kas inimesed ei märka päriselus enda ümber enam midagi? Kas nad näevad ja tunnevad üksnes virtuaalmaailma abil? Minu ja teiste kassidega on just vastupidi, meie ei tunne ega oska elada virtuaalmaailmas, meie oskame olla ainult päriselt.

Ma olen hakanud tasapisi mõtlema, et ei tea kui palju inimestel pärismaailma veel alles on? Kas nad saavad omavahel kokku rohkem netis või ikka päriselt ka? Kas neil on alles kohvikud, tänavanurgad, külavaheteed, ilustate roheliste puude ja rohuga pargid ning kõik need muud kohad millel on oma lõhn ja värv? Kas nad tunnevad kevade saabumist päikese lõhnaga noort õhku hingates või saavad nad aastaaegade vaheldumisest aru netist loetud uudiste põhjal? Äkki nad ongi virtuaalmaailma ümber kolinud ja et neil seal huvitavam oleks, on nad oma kodused lemmikud ja lisaks veel minusugused ka kaasa võtnud? Teate, ma olen kõigest sellest täitsa segaduses ega teagi mida mõelda. Ainuke asi, millest ma kogu selle arusaamatuse keskel aru saan, on see, et tahan virtuaalkassist inimese kodukassiks, sest minu jaoks ei ole mingi muu elu võimalik. Kahjuks ma ei ole sündinud lõviks ega tiigriks, kes oma elu virtuaalmaailma abita elaks. Ma olen üks nende kaslaste järeltulijatest, kellele inimene tuhandeid aastaid tagasi oma kodus kohta ja hoolitsust pakkus ning minule antud eluaja jooksul ei suuda ma muutuda oma metsikute esivanemate sarnaseks, kes ilma inimeseta elada oskasid.

Siin omaette mõtiskledes on mulle hakanud tunduma, et võib olla algasid loomade probleemid sellest kui metsikutest loomadest said inimeste lemmikud ning nad inimestest sõltuvaks muutusid. See inimeste endi elu ja olemine on ju ka nii keeruline, paistab, et nad on oma asjadega isegi vahel hädas. Ja kõik mida inimesed teevad või otsustavad puudutab ka loomi, täna mõjutab see juba ka looduses vabalt elavaid loomi. Loomad ei saa aga enda kaitseks midagi sellist ette võtta, millest inimesed aru saaks.

Aga eks see virtuaalmaailm ole ka üheks vahendiks, kus need inimesed, kes loomadest hoolivad, meie kaitseks ja heaks midagi teha saavad. Muidu ma ikka sooviks väga, et inimesed ikka keskenduksid rohkem päriselule ja võtaksid kohe päriselt ka midagi ette kui mõni loom hädas on. Ma juba ütlesin, et virtuaalkassiks olemine on parem kui koduta kassiks olemine. Aga kõige parem oleks kui ükski loom ei peaks kunagi virtuaalseks loomaks hakkama ja, et tema elu oleks päriselt ka hästi. 

Oma hinges ma ikka ootan seda oma inimest, kellele saaksin nurruda nii et me mõlemad õnnelikud oleksime. Kodus ei ähvardaks mind ka oht paide küsimise ja keerutamise ning väänutamise pärast kuskilt alla kukkuda ning ainuke kassitoit majas oleks üksnes minu jaoks. Nii, et palun tule mulle siia ruttu järele,

Puupi

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee