MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Inimesesõber Mürka

Teeme nii, et sellest kuidas ma enne Kassiabi elasin, me pikalt ei räägi. Mulle ei meeldi kui minu minevik jutuks tuleb. Oli kuidas oli, aga ühel päeval toodi mind siia kassimajja ja nii see kõik lõppeski. Ma ei tea kuidas inimeste endi elud seatud on, kas nad üksteisega ka nii teevad? Kui keegi kodustest enam ei sobi, kas tema siis viiakse ka esimesse ettejuhtuvasse turvakodusse või varjupaika või saadetakse tänavale? Mulle on hakanud tunduma, et loomi ja inimesi ei saa vist ühe mõõdupuuga võtta. Mina ei tea kuidas see inimeste maailma on. Minul on lõppude lõpuks oma elu elada ja üldse, ma parema meelega räägin oma tänasest ja homsest päevast. Minu elufilosoofia on selline, et elada tuleb ikka päev korraga. Ei ole mõtet mõelda sellest, mis oleks võinud olla kui seda nii kui nii enam muuta ei saa. Igal päeval on omadest muredestki küllalt.

Noh, alguses olin siin Kassiabis väga ettevaatlik, normaalne ju, iga kass rääkimata siis minust, käituks uues kohas samamoodi – hindaks riske, analüüsiks neid ning alles seejärel võtaks kindla seisukoha, kujundaks käitumismudelid, taktika ja strateegia. Aga uuest olukorrast arusaamine võttis mul kauem aega kui ette kujutasin, sest kõik muutus koguaeg. Mulle anti mitu korda ussirohtu, viidi kliinikusse vaktsineerimisele ja hoiti puuris. Ja nii ma ei saanudki kohe aru, mis koht ja seltskond see on, kuhu ma sattunud olen ning millised võimalused mul siin on. Teate, sellel perioodil ma tundsin ennast koguaeg väga kehvasti. Mõtlesin ja muretsesin, et mis jama siis nüüd jälle tulla võib. Pidin üle saama sellest, et minu koduinimesed mind hülgasid ning lisaks sellele pidin ma emotsionaalselt ja füüsiliselt hakkama saama kõigega, mis minuga Kassiabis tehti. Mul tuli pidevalt oma olukorrast uus pilt kokku panna. 

Pärast kastreerimist lasti mind varsti puurist välja. Hindasin uut olukorda ja leidsin, et kõige õigem on esialgu madalat profiili hoida. Need kassiinimesed siin majas muretsesid minu pärast, et kuidas mu tervis ikka on ja nii edasi. Tervis oli mul korras, aga minu meelest hakkasid nad vaikselt arvama, et ma olen teiste kasside peksupoiss. Ja ega need hinnangud minu jaoks asja paremaks ei teinud. Nende arvamused minust olid läbinisti valed. Ma kannatan päris palju välja, aga peksupoiss ma ei ole, mul oli lihtsalt vaja aega, et aru saada, kes on kes ja mis toimub. Ainuke võimalus õiglust jalule seada oli ohjad enda kätte võtta ja seda ma siis ka tegin, muud ju üle ei jäänud. Ja lõppude lõpuks olen ma ju ikkagi hea välimusega isane kass. Kõikide katsumuste kiuste sain ma nii enda kui teiste kassidega hakkama. Inimesed ei pea mind enam peksupoisiks, hea seegi. Aga nüüd olen sattunud järgmise valearusaama ohvriks, nad ütlevad, et ma olen kiusupunn, norin ja kaklen teisega. 

Ma olen siin omaette mõtisklenud ja ma arvan, et ma ei ole tegelikult kiusupunn. Ma lihtsalt tahan olla inimeste jaoks kõige tähtsam ja lisaks sellele olen ma väga uudishimulik. See minu uudishimu on veel selline omamoodi. Mind kangesti huvitab mida teised kassid teevad, noh ma tahan kohe kõike täpselt teada! Ja kui ma tean, mida nad teevad, siis ma tahan neid õpetada. Mul on palju häid ja arukaid ideid. Ma ei mõista, miks teised kassid ei taha teha nii nagu minu meelest õigem ja parem on? Ma pean alati sekkuma kui teiste kasside vahel mingi arusaamatus on, ma ei suuda oma häid ideid ainult endale hoida, ma lihtsalt pean välja ütlema, mida mina arvan. Noh ja nii meil tülid teiste kassidega tekivadki. 

Inimestega mul probleeme ei ole. Kui nad tulevad, siis ma topin oma pea neile pihku, kui saan ronin sülle, võtan käppadega kaela ümbert kinni, musitan, niutsun, nurrun ja puhin kõva häälega suurest vaimustusest. Olen kuulnud, et isased inimesed pidid õrna hingega olema, mina olen isane kass ja minul on ka väga õrn hing.

Kassid on uhked ja tahavad endaga ise hakkama saada, iseseisvus on meile elus kõige tähtsam. Muidu ei oleks millelgi mõtet. Küllap sellepärast ei ole ka mina seni ei endale ega teistele tunnistanud, et viimase aja elumuutused on käinud mulle veidi üle jõu. Piinlik rääkida, aga mul on tekkinud pissimisega probleeme. Ükskord ma nagu ei saanud hästi pissida, käisin koguaeg kastis kükitamas. Minuga käidi arsti juures, võeti pissiproov, aga põiepõletikku ega mingit muud haigust, mida ravida saaks mul ei ole. Arstid ütlesid, et see kõik on stressist. Ma ise ei saa päris täpselt aru, mida nad selle stressi all silmas peavad. Minu meelest on asi lihtsam - mul ei ole päriskodu ja mul ei ole oma inimest kellest kinni hoida. Ja kõik need teised kassid tekitavad minus pidevalt ebakindlust. Ma kohe ei saa rahu, sest kunagi ei või teada mida nad jälle valesti või ebaotstarbekalt teevad. Võib olla ronivad minu asemel ise inimesele sülle! Minu olukorrale kohase eneseirooniaga võtab laulusalm asja olemuse kokku: ja niimoodi tekivadki minu enesekindluse seina pidevalt uued praod. 

Ma loodan, et see inimene, kelle jaoks mina õige kass olen, leiab mind ükspäev siit Kassiabist üles ja tuleb mulle järele. Ma soovin, et ta mõistab kasse ja et tal jätkub kannatlikkust, sest minuga on vaja väga palju tegeleda. Tahan pidevalt suhelda ja mul on vaja rohkelt paisid, vajan topelt koguses mõistmist, lohutamist ja kiitmist, sest te saate ju aru, et pärast kõike, mis minuga juhtunud on, võtab hingelise tasakaalu saavutamine aega. 
 

Kassiabi (mitte „Vremja“) Mürka

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee