MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Pesuehtsa prantslase uskumatud seiklused Kuivamäel. 2. osa

Üks asi tuli meelde, mis tegelikult juhtus juba aprillis.

Meil sai ükspäev nalja ka. See tähendab Emmal sai, vanal perenaisel (meil on üks selline tädi ka majas) ei olnud naljakas. Kas seal, kus Teie kõik elate, on ka kevad aeg-ajalt olemas? Meie planeedil igatahes on. Ja vana perenaine tõi tuppa igasuguseid totsikuid ja notsikuid ja ajas need mulda täis. Mõistlikud inimesed vist nii ei tee. Igatahes tema tegi. Siis lausus ta mingeid salasõnu "roosa aster", "punane aster" jne. ja liigutas sõrmi nende totsikute kohal ja siis pani need totsikud aknalaua peale. Ma läksin vaatasin üle, seal polnud midagi peale mulla. Perenaine juhtus mind nägema ja ütles mulle, et ära neid karpe puudu, seal on astrid külvatud. Igas karbis ise sort. Ma muidugi ei tea, mis need astrid on, aga söödav see igatahes pole ja siis mind see ei huvita ka. Aga Emma!!! Jälle see naiste värk. Ta arvas, et EI PEA iga sort olema eraldi. Segukarp olevat parem ja ajas need karbid akna pealt põrandale. Seejärel tegi ta seal mulla sees võimlemiskava - "Kõik ringi- kõik ringi". Ta tegi käppadega igatahes hästi palju ringe ja segunenud see jama seal maas oligi. Minu perenaine tuli ruttu ja korjas selle nõiavärginduse kühvliga kokku ja jagas karpide vahel ära!!! Hi-hi, ma mõtlesin, et mis nüüd saab!? Midagi hullu ei saanudki, Emma komandeeriti silme alt ära ja mina viskasin ükskõikse näoga pikali. Ärgu ta arvaku, et ma laskun nii madalale ja poen peitu. Ma olen ju soliidne, muuseas. Vana perenaine tuli tuppa ja korrutas vaid- seda ma arvasin, seda ma arvasin. Aru ma ei saa - kui sa arvad seda, mis sa arvad, siis arvagi edasi ja ära pane aknalauale tarbetuid asju! Imelikud inimesed. Ma ei tea veel muidugi, mis nad selle mullaga peale tahtsid hakata ja mis need astrid ikkagi on, mida ma seal muuseas ei näinudki, aga vahel käituvad need inimesed küll nõmedalt. Minu meelest.

Ega Emmagi parem ole. Ükspäev sõi ta mingeid asju, mille kohta perenaine ütles, et need on spagetid.. Minu avates olid need ussid. Sellised pikad, peenikesed ja valged. Väk! Aga perenaisele tegi see Emma spagetisöömine väga nalja ja ta pani talle neid valgeid jälkusi terve portsu. Ma igatahes viiksin Emma arsti juurde, sest normaalse mõistusega kass tuvastamata objekti ei söö. Hea küll, las nuusutab, aga et sööks... Ja keedetud kartul!!! Emma sööb muide seda, väk, asja ka. Vahel on need plikad nii mõistetamatud...

Kui juba kurtmiseks läks, siis kurdan aina edasi. Mul on vist vaja suvekummid talvekummide vastu vahetada. Kui ma Emmat murda tahan ja vähegi kiirema liigutuse toas teen, nii võtab tagasilla külglibisemisse. Arvake, mis on tulemus? Iga kord rammin mõnd seina! No ei saa lihtsalt enne pidama, tee,mis tahad. Teine võimalus rääkida perenaisega, et nad selle vastiku libeda põranda välja vahetaksid. Ausalt öeldes ei usu ma eriti, et nad seda teevad... Kes teab juhatada, kus vahetatakse kassikäpside talvekumme? Paneks siis või tagumisedki. Ja kas panna lamellid või naelad? Või ühed ette, teised taha? Kellel on kogemusi? See on nüüd jälle see koht, kus loomadega ei arvestata. Sellistelt tuleb loomapidamisõigus ära võtta!

Juuni lõpp.

Lõpuks tehti Emmale see kauaoodatud opp ära. Perenaine jäi mõistuse juurde ja Emmal tolkneb kõhu alt üks imelik marlitutsakas välja. Nagu kork pandi ette, ausõna. Mina isiklikult arvan, et see ei lähe mitte. Kassipreilil kork ees! Ja tippude tipp oli see, et kõht aeti paljaks. Sihuke roosa!!! Me otsustasime Emmaga, et see kork ei sobi talle ja asusime seda eemaldama. Mingi päev pidi Emma arstionule seda korki näitama ka minema, aga mida polnud, oli kork! Igatahes tunnustati minu poolt teostatud opijärgse korgi eemaldamist kõrgeima hindega. Ja seda nõmedat beebikõhtu tal ka enam pole, karv kasvab juba tagasi. Inimesed ei mõtle tegelikult, mida nad teevad. Kui minu kaunis rasvane kõht paljaks aetaks, siis jätaksin selle maja päevapealt! Ma olen ju nii soliidne. Vahest vaatan end akna peegelduselt ja silm lausa puhkab.

Juuli

No nii, kätte on jõudnud koledaim aeg minu elus. Mind reedeti kõige alatumal moel!!! Ma ei suuda seda uskuda, aga minu kõige tähtsam perenaine pakkis kotid kokku, lükkas teised kahejalgsed autosse ja sõitis minema. Kas te suudate seda üldse ette kujutada? Ja mina jäin Emmaga täitsa üksi! Oh, päris üksi muidugi mitte, see mulla ja nõiavärgindusega tegelev tädi elab ju ka meie majas... Aga ikkagi on hinges tühjus. Nädalajagu igatsesin ja ootasin, et ehk ta tuleb ka meile järgi... Et südametunnistus või nii... Ja ei midagi. Loll kes loodab, nagu öeldakse. Ma ju räägin, et ta ei hooli loomadest. Võtab küll ja siis laseb ise jalga! Mind, saate aru, mind, kui kõige tähtsamat olendit siin majas ei informeerita. Ja siis me mõtlesime Emmaga, et me räägime nüüd ja otsekohe suud puhtaks. Et nad meist ikka õigesti aru saaks, võtsime esimesena ette lilled. Neid oli õnneks kodus palju. Oli!!! Enam ei ole, muideks! Ega me eriti ei valinud. Võtsime aga järjest ette. Kui palmini jõudsime, siis kuulsin, kui see tädi kaebas telefoni teel minu perenaisele, et lilli enam pole ja nüüd pole palmi ka. Tegelikult oli see ikka väga suur palm. Oli. Ärgu ikka mingu meiega kooskõlastamata kuhugi, ja veel nii kauaks. Igal juhul, kui ta kolme nädala pärast tagasi tuli, ei teinud ma teda tundmagi.

Tegelikult leppisime me sama päeva õhtul ära. Ta rabas meid Emmaga kordamööda sülle ja muudkui nunnutas. No kaua sa ikka vastu pead...Ma ju ikkagi mees. Ja kui üks naisterahvas, olgugi, et kahejalgne, aina räägib, kui hea ja ilus ja paks ma olen... Tegelikult pean tunnistama, et mul hakkas tast hale. Lihtsalt hakkas ja kõik. Igatahes on rahu jälle maa peal ja mina kosun. Kuidas sa siis ei kosu, kui kauss on kogu aeg head ja paremat täis. Ma kaalun juba 6.7 kg. Mina ise olen enda üle uhke, aga perenaine on hakanud mind pekinäoks kutsuma. Nii soliidse kassi jaoks on see äärmiselt solvav. Midagi rääkis ta ka dieedile panemisest. Huvitav, kelle kohta see jutt käis? Ilmselt mitte minu...

Üks asi tuli jälle meelde...

Kevadel, kui palavaks läks, ajas Emma oma pika kasuka seljast ära. Eks ta selline paljavõitu ju oli siis, aga nüüd tellis ta Milanost uue. Juba on pool kohal, st. pool pikast karvast on juba tagasi. Saba on tal laiem kui selg ja perenaine arvas, et kui Emmale liha luudele ei kasva, siis ta ei jaksagi saba püsti ajada. Ja mis siis sellest, käigu siis saba sorus. Ja ongi kogu lugu. Aga kus eputab! Käib minu ees ja saba teeb kahele poole tilla-tölla. Hoidku paigal. Muide, pesema ma end enam ei pea. Selle töö teeb plika minu eest ära. Jube mõnus. Mina pean ainult vagusi paigal olema, sest kui mul külg kangeks jääb ja ma nihelema hakkan, siis istub ta mulle kaksiratsi pähe ja see on ebamugav.

August

Mingil hetkel hakkas selle nõiavärgindusega tegeleva naise mees õues koputama. Muudkui koputas ja koputas. Ma üritasin kõigile märku anda, et laske vaene mees tuppa, kaua ta seal ukse taga koputab. Ma passisin küll kogu see aeg ukse taga, et äkki nad ei kuule teda ja kui mind silitama tulevad, siis kuulevad. Tühja! Nad ei hooli mitte ainult loomadest, vaid teistest kahejalgsetest ka. Igatahes pani see mees õue, akna all oleva puu külge kasside transpordipuurid. Miks küll? Ja siis kolisid sinna sisse arvake ära kes? Linnud. Nüüd ma laman akna peal ja jälgin neid häbematuid sulelisi. Perenaine pani mulle siia madratsi ka, et pehmem oleks. Muidu nagu oleks kõik korras, aga madrats oleks pidanud suurem olema. Mul valguvad küljed üle ääre. Selle peale ütles perenaine, et söö aga rohkem. Kas siin on mingi mõistatus peidus? Igal juhul nii soliidse kassi üle nalja ei heideta! Katsuge ise rohkem süüa, kui kõht on niigi täis. Aga see oli perenaise käsk ja mina kuulan ju sõna. Alati! Või peaaegu alati.

Sügis mööduski lamades ja süües, süües ja lamades. Ise ta ju käskis nii teha. See sõna "Pekk" kõlab aina tihemini. Masendav. Huvitav kas kohtujärjekord on pikk? Mul pole ühtegi tuttavat karvast käppa selles süsteemis sees. Peab vist kellegi sokutama. Äkki menetlevad minu kaebust enne. Vahel harva liigutasin end ka kärmemalt - ronisin selle turnika peal, mis meile osteti ja ülima järjekindlusega rappisin puruks kõik mänguasjad, mis meile osteti. Need pulga otsas olevad suled peavad vastu parimal juhul kaks-kolm päeva. Las aga ostavad... Tegelikult peavad nemad ise meiega tegelema, mitte ostma mingeid sulgi.

Sügisest sai mingisugune selline asi, mida nad nimetavad talveks. Ja see lumeks nimetatav asi sadas ka maha. Kahejalgsetel oli hea meel, mina ei leidnud selles aga mitte midagi erilist. Üks hea asi on küll tegelikult. Nad kütavad nüüd jälle ahju ja selle kõrval on teate kui hea ja soe... Silm läheb vägisi looja ja kõht jälle tühjaks.

Detsember

Kahejalgsetel hakkas vist külm, sest nad söövad kogu aeg laua taga ja sooja saamiseks on isegi küünlad põlema pandud. Meil Emmaga on soe küll. Plika sai oma kasuka ka lõpuks kätte. Aega võttis, aga näe, asja sai. Saba teeb jälle till-töll ja ikka veel ei suuda ta seda püsti hoida. Aga selle eest suudab Emma teha midagi sellist kangelaslikku, mida mina, kui soliidne kass, elu sees ei teeks. Mitte ei mõtlegi kohe! Emma kustutab meil oma käpaga laual põlevaid küünlaid! Tehke järgi! Algul katsub ettevaatlikult, aga siis teeb sauhti! Ja kustunud ta ongi. Siis hüppab kolmel käpsil mööda tuba ja perenaine asub ta käpsi alt midagi lahti koukima. Mina küll ei vaevu vaatama minema. Kepsutagu edasi. Söödav see asi seal käpsi all ei ole, seda ma tean. See, mis sealt lahti kougiti visati prügikasti. Toiduga aga ei mängita, see tehti mulle varakult selgeks.

Siis metsistus meie kodu vahepeal ära. Puu toodi tuppa. Ja siis kuulsin, kui perenaine rääkis, et selleks, et kassid puud ära ei lõhuks, tuleb selle alla mandariinikoori panna. Äge!!! Me ajasime Emmaga neid koori seal puu all taga nii et tolmas. Pererahvas arvas, et küllap sai vähe ja pani aga juurde. Puu alune nägi välja nagu prügikast ja meie olime sillas! Kaks päeva oligi seda ilusat elu, siis arvasid nad, et me oleme ühed imelikud kassid, kes koortest hoopis segi lähevad ja lõpetasid kodu reostamise ära. See oli neile paras pettumus. Nad arvasid, et me asume Emmaga seda puud kohe okastest paljaks kakkuma. Imelikud. Ma olen ju tegelikult soliidne, väga soliidne. Et nad sellest ükskord ka aru saaks! Kui kohtukutse kätte saavad... tahaksin nende nägusid juba näha. Täna igatahes rappisin ma ühe järjekordse suletuusti ribadeks ja perenaine tegi sellest fotosüüdistuse ja lubas omakorda teile kaevata. Terve põrand oli värvilisi sulgi ja seda, mis sulgedest pärast lutsutamist sai, täis. Ilus värviline põrand minu arvates.

Ja sellisest asjast nagu maniküür, ei taha ma üldse rääkida. Ma olen siiski soliidne kass ja ahistada mind sellega, et tullakse mu ihu kallale... Mul pole sõnu. Igatahes põhilise osa oma muredest sain nüüd südamelt ära räägitud. Ma loodan, et perenaine Teile kaebekirja ei kirjuta. Ma olen tegelikult vä-ä-ga soliidne. Uskuge mind!



Lugupidamisega

Markiis de Ruudi

Kuivamäelt.

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee