MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Pesuehtsa prantslase uskumatud seiklused Kuivamäel. 1. osa

Kirjutan siis oma elust–olust järgemööda.

Veebruar oli selle kuu nimi, kui ma siia peresse tulin. Peab ütlema, et ega mu elul siin väga viga ei ole. Noh, kui päris ausalt kõik ära rääkida, siis norida annab küll. Teate, ma olen tegelikult väga soliidne härrasmees. Väga soliidne!!! Ennast kiitmast ma ei väsi.  Aga nemad on minule arusaamatul põhjusel hakanud mind kutsuma Pekiks. Kavatsen kaevata Euroopa Kassiõiguste Kohtusse. See on nii ränk solvang, et ma nõuan kindlasti mitu kilo kanaliha, kala ja muid hõrgutisi oma väärikuse taastamiseks. Aga esialgu panen ma oma kaebused Teile kirja. Teie juurest olen ma ju tulnud ja Te peate esimesena teada saama, kui rahulolematu ma siin olen. Aga kõigest järgemööda, nii nagu meenub.

Märtsikuu

Mulle maitseb väga kana. Vaevalt, et mulle seda delikatessi pakutaks, aga Emma on meil nii- nii-nii kõhna, et näeb välja nagu vihmauss. Ma ise kuulsin, kui perenaine helistas kuhugi ja küsis, kas neil vihmausse vaktsineeritakse? Ilmselt mitte, sest Emmat  nüüd siis nuumatakse. Ja kuna mina olen alati enne teisi köögis, siis on nad sunnitud mulle ka andma. Sest kui ma esimesena kana ei saa, siis ma ei lase neil korralikult käia ka. Elada ka ei lase.  Ma lihtsalt nühin nii tihedalt vastu jalgu, et astuda ei ole võimalik.  

Aprill

Peale perenaise peale  kaebamise, tahtsin kaevata ka Emma peale. No täitsa lõpp! Ta on nagu duracelli jänes. Kassi ausõna. Tema lemmikmäng on sõda Leipzigi linna all ja jätk on "valu punanahkadele". Mäng seisneb selles, et Emma üritab mind liikvele ajada. No andke andeks, mina olen soliidne poiss ja ei peaks niimoodi, pea laiali otsas, mööda maja ringi tormama. Aga Emma käitub viiel erineval-nahaalsel moel. Ta näksab mind tagumisest kintsust, siis näksab veelkord, siis veelkord ja veelkord... Ja siis paneb käpaga sinna, kuidas nüüd viisakalt öeldagi, vastu silmi, noh. Ja siis algab teine vaatus, ehk `"valu punanahkadele". Siis on tasumise tund ja sel hetkel unustan ma koguni, et ma olen tegelikult soliidne. Vägagi soliidne. Siis ma murran teda veidi, seni kuni keegi pereliikmetest ei tõsta kulme kõrgele ja ei kiljata- RUUDI!!! Oh, ei ole õiglust siin maamunal, murda ka ei lasta. Aga tegelikult olen ma väga soliidne. Väga.

Mai

Ja siis veel üks kaebus. Lilled. Ma ei saa aru, miks neid nii palju peab olema. Ja sisekujundusest ei tea mu perenaine mitte midagi. Need lilled on tal väga ebasobivates kohtades. Ma kohe räägin, miks. Aeg-ajalt maanduvad meie kodu aknal tulnukad. Sellised pisikesed ja mustad ja räägivad nad omavahel küll mingisugust "tsrrr-prr" keelt. Vaat, kui maandumisplats on blokeeritud mingisuguste pottidega, siis ei saa ma neid väliskülalisi väärikalt vastu võtta.

Minule isiklikult meeldivad väga flamingolilled, ma muudkui nühin ja nühin ja nühin...Kuni kostub –RUUDI!!! Miks peab häält tõstma, aru ma ei saa? Aga Emmale meeldivad orhideed. Miks mitte, edevate kasside värk. Perenaine oli ühe orhidee pannud köögi aknale taastuma. Noh, tegelikult oli see lill ennegi selline niruvõitu ja siis ühel ööl Emma komposteeris lille lehed läbi. Augustas, et keskelt ka õhk läbi käiks. See oli siis, kui me mängult trammiga Kopli liinil  sõitsime. Me litsusime end kitsa aknalaua peale, teineteise taha ritta ja Emma oli ees. Tema käes(nina ees) olid piletid. Nii ta need lehed läbi hekseldaski. Meie ju ilma piletita ei sõida. Oh sa jeerum, mis hommikul oli! Perenaine tõstis mu kapi peale ja näitas seda öist  piletit.  Eks ta natuke närtsinud moega oli küll, aga tal on neid veel. Ei tasu nüüd ühe lille pärast niimoodi...Ja ükspäev ma üritasin neid aknapealseid väliskülalisi soliidselt ära süüa, aga nad tõusid lendu. Ja siis  tõusin mina ka lendu... Aga ma ju ütlesin, et maandumisrada peab pottidest vaba olema.  Ja sinna orhideede sisse ma siis maandusingi! Ma kuulsin perenaise samme tulemas ja ei teadnud kuhu joosta, poti sisse, poti alla, lehe varju... Kuhu veel saaks... Lillepotid kolisesid ja sammud lähenesid... Aga ma olen tegelikult väga soliidne kass, muuseas. Ma tardusin paigale ja nuusutasin seda, mis potist ja lillest järele oli jäänud...Ja siis mu perenaine tõstis mu lihtsalt maha. Vaikides. Ja raskelt ohates. Ma saan tast aru, raske on see inimeste elu. Ärgu tekitagu endale liigseid probleeme. Aknalauad vabaks!

Juuni

Ja siis ükspäev  me avastasime, et ühe ukse taga on mingi muu maailm. Seda, et sealt ukse tagant tuleb õhku, tundsin ma enne ka. Äkki võeti vana uks eest ära ja sinna tekkis suur auk. Arvake ära, kuhu me siis Emmaga suundusime? SINNA!!! See oli kuskil, kuhu tuli mööda treppi minna. Ja seal oli nii-nii-nii palju ruumi. Me otsustasime sinna kohe päriseks kolida .Jama on muidugi see, et WC jääb alla. Tegelikult, mis see korraks alla lipata siis ole. Aga selgus, et see oli see koht, kuhu see vana kõuts Pontšik meie eest oli kolinud. No nii. Ja see Pontšik tõstis ühe käpa üles... Emma igaks juhuks ei jäänud ootama, kuhu see tõstetud käpp langeb ja jooksis ära alla. Mina olen ju soliidne poiss. Ma läksin kohe selle suure elaja ette ja tegin ettepaneku üks mehelik musi teha. Üllatus, eks ole!!! See ettepanek sobis  talle. Aga ainult üks kord. Nüüd aeg-ajalt kohtudes teeme ühe meheliku musi ja läheme laiali. Ärge arvake ometi, et see mulle meeldib. Ma olen küll tolerantne vähemuste suhtes, aga et ise ja rõõmuga, no ei.

Emma, kui plika, meie tervitusmusis ei osale. Ta ei tule üldse igaks juhuks lagedale, kui Pontšik alla tuleb. Ega minu soliidsus ja Pontšiku seniilsus ka rohkemat, kui üks musi ei luba, aga asi seegi. Ma saan nüüd üleval perepoja arvutitoolis istuda, kui teda kodus pole. Ja seda ainult ühe meheliku musi hinnaga! Pontšik nimelt võtab üleval olemise eest lõivu ka. Enne ei pääse perepoja tuppa, kui Pontšikuga ninad kokku panna. See kõuts sätib end alati sellistesse kohtadesse, kus temast mööda ei pääse. Ah, vanainimeste asi.

Tegelikult tuleb ühe ukse tagant veel teistmoodi lõhna. See on see lõhn, mida ma tundsin, kui tänaval elasin. Saate aru, eks, siis kui mul kodu polnud. Siin on muidugi teistmoodi. Siin planeedil vist teisi inimesi ei elagi, sest kui ma tubade akendest välja vaatan, ei paista kuskil ühtegi maja. Ainult põllud ja metsad. Tegelikult, kui ma silmi kissitan, siis teisepool põldu vist on ka mingi maja. See on küll päris kaugel. Huvitav, kas planeet on sama? Igatahes, kui mu perenaine leiab, et aeg on ka see uks lahti teha, siis ma lähen seda naabrite asja uurima. Võib-olla on seal talus kassitüdrukuid?... Unistada ju võib. Ma olen ikkagi sünnilt isane. Võib-olla perenaine  ei lubagi mind sinna kaugele minna. Aga egas siis nii soliidne kass, nagu ma olen, ei pea ju iga sammu jaoks luba küsima. Ma arvan vähemalt. Kui ma olen endale asja selgeks teinud, siis ma räägin teile ka.
 

Tänapäeva noored kassitüdrukud on täitsa hukas. Ühteäkki hakkas meie Emma karjuma. Teate, no ikka väga-väga hullult karjuma. Juba mitmes päev karjub. Aru ma ei saa, mida siin kisada on. Süüa antakse, magada lastakse. Muidu me rääkisime ikka üht keelt, aga nüüd ei saa ma tast aru. Valutab kuskilt või? Igatahes kuulsin, kui perenaine ütles, et kui kohe oppi tehtud ei saa, siis tema pidi hulluks minema. Mida see sõna tähendab? Kas see on minu jaoks hea või halb, ma mõtlen see hulluks läinud perenaine? Ja kas see opp tähendab seda, et Emmal võetakse keel välja, et ta vait jääks? Peremees küsis küll mu käest ükspäev, kui Emma järjekordse kassikontserdi esitamisele asus, et kas olen mees või ei ole? Kahtleb või? Muidugi olen ma mees, vähemalt sündides olin. Ja passis on ka nii kirjas.

Ma loodan, et Emmale see opp ruttu ära tehakse.Vähemalt enne, kui mu perenaine hulluks läheb. Teate, sai nagu ära harjutud siin ja ... Mine neid hulle tea..

Õnneks möödas see kisakoor!!! 7 päeva karjus ja siis jäi äkki vait. Vist karjus hääle ära. Paras, nüüd ei lähe mu kallis perenaine vähemalt hulluks. Tegelikult kukkus hetkel nii välja, et ma nagu ei kurdagi? Ma olen ju tegelikult soliidne, seda ma mainisin ka juba. Ma oskan sellist ümber-nurga juttu ka ajada, et avalikkust mitte solvata. Eks see näitab ju ka minu arukust! Või kuidas?

Teate seda vanasõna, kes ees, see mees? Ha-ha, muidugi olen ma mees. Meil käib iga õhtu selline tormamine, kui pererahvas magamistoa ukse poole liigub! Kes ees, see mees. Muidugi olen ma ees. Kohe väga ees ja Emma minu järel. Aga... Pererahva kõrvale voodisse mahub ainult üks kass. Ja see olen mina! Surun end perenaise selja vastu, kõvasti-kõvasti ja olen hästi tasa. See on selleks, et ta magada saaks. Sest Emma,  nagu te aru olete saanud, ei ole ju see mees, kes on ees. Tema on ju taga... Tema ei jõua pererahva kõrvale, Tema peab jalutsisse jääma ja see talle ei meeldi. Siis ta käib mööda mu peremeest ja kukub alla ja jälle ronib ja jälle veereb alla... Siis tallab neil näo peal... No kaua võib! Sedasi saab neil hing täis ja nad kupatavad meid voodist välja. Ma püüdsin küll talle selgeks teha, et ära roni siis, ole voodi ees maas. No kus sa sellega, plikad ei saa ju millestki aru. Oleks või vaitki ja vaadaku kuhu astub. No ei, muudkui karjub- kurr ja murr. Niimoodi ei lasta varsti mind ka voodisse.

Mu perenaisel on ikka päris palju vigu, kui järele mõelda. Ta nimelt näpib mu silmi pidevalt ja siis songib kõrvades. Ta muidugi ütleb, et kannata ära, et siis kõrvad ei sügele enam, aga... Kas seda on ikka vaja? Ja mul, ausõna, ei ole  midagi oma kõrvade kratsimise vastu. Ja kui teda see häirib, siis pööraku pilk lihtsalt ära. Oh, tegelikult perenaine meeldib mulle ikka ka ja ma püüan siis kratsida, kui ta ei näe.  Milleks teda kurvastada.

Jätkub...

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee