MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Kräämiku ja Viigri lugu

Kräämiku lugu

Minu nimi on Kräämik ja pärit olen ma Kassiabi hoiukodust. Kuidas ma sinna sattusin, ma täpselt enam ei mäleta. Aga ühel päeval tuli mingil inimeseloomal meeletu soov kass võtta ja siis nad sinna hoiukodusse külla tulidki – mingi suur inimeseloom ja kaks väikest lontrust. Ja siis hakkasid valima. Vaatasin hirmunult, et kes need küll on. Mul on ju nohu ja ei taha kuhugi minna. Aga lõpuks otsustas suur loom, et võtab ikka minu. Hirm oli tohutu...

Tee peal saime lahti ühest väiksest inimeseloomast – selgus, et väike sugulane. Niisiis vähem loomi kodus – tore. Uus kodu oli kohutav – esimene kord ei jõudnudki liivakastini, sest inimeseloom oli ees. Aga hiljem selgus, et see inimeseloom annab mulle süüa ja vahetab liivakastis liiva. Ei olnudki enam nii õudne. Kosusin ja kasvasin. Kuni sain suureks. Muidugi – kord päevas pidin ikka inimeseloomale näitama ka, kes siin majas peremees on, nii et ega ta kriipsudest ei pääsenud. Ka selle inimeselooma väiksemale variandile sai enne koolikatseid tõmmatud näole märk maha – elu õpetab ju ometi!

Elasin siis oma elu ja tegin väikseid kassilikke sigadusi – üks kord päevas peab ju inimeselooma ründama (või vähemalt ehmatama) ja paar asja laua pealt alla tõukama. Normaalne ju! Ja inimeseloom oli ikka üldiselt rahul minuga.

Aga mis seal õues sünnib? Ükspäev hakkas see mind niivõrd huvitama, et katsetasin noorema inimeselooma märkamisoskust ja lipsasin kodust minema. Olin jooksus kaks nädalat, aga see suur inimeseloom leidis mu õnneks üles lõpuks. Ise ma enam koduteed ei leidnud. Aga hea oli, et ta mu jälle üles leidis, sest jõud oli otsakorral. Sain jälle koju ja leidsin, et see ongi mu õige koht.

Olin nii nõrguke, et paljast puudutusest lendasin ümber. Nii hea ikka, et inimeseloom mu leidis. Magasin u 48 h või rohkem. Igal juhul see suur inimeseloom oli nii mures, et helistas loomade kiirabisse, et äkki peaks midagi tegema. Õnneks oli ainult puhkus see, mida vajasin. Ja inimeseloom aitas mul seiklusest üle saada. Aga ega see ei tähenda ometi seda, et ta enam mänguasi pole? Kriipse sai ikka juurde tõmmatud.

Aga kaks päeva hiljem leidis see suur inimeseloom, et peaks kolima suurlinna... See oli kole, see kolimine. Aga varsti leidsin, et see kodu on sama armas, kui eelmine. Hakkasin magama suure inimeselooma kaisus, käpakesed ümber kaela – no inimeselooma meelest oli see väga armas. Ja elu hakkas jälle rööpasse jooksma - kord päevas vaja rünnata ja muul ajal nunnu olla.

Aga tead, mis juhtus sellel laupäeval – need inimeseloomad otsustasid võtta veel ühe kassi!!!! Mis mõttes????!!!!! Ma OLEN JU OMETI PARIM!

See kass on umbes kümnendik minust, esimene päev ma ainult kähisesin – no mis loom see veel on??? Ja magasin elutoas – sest see väike punn oli võtnud minu koha inimeselooma lõua all... Mis teha... Pahandama ka ei hakanud – kes on öelnud, et elu peab kerge olema? Järgmine päev otsustasin olla sõbralik – aga see väike käkk kõhises nii, et otsustasin eemal olla... Öösel julgesin siiski voodile ligineda ning magada temaga koos (ohutus kauguses).

Nüüdseks (see väike käkk Triibuline Viiger on olnud siin nüüd peaaegu nädala) olen otsustanud, et tema puhtuse eest vastutan mina (hommikul ja õhtul vaja üle lakkuda teine), päeval saab mängida temaga ja jube tore on temaga toitu vahetada (inimeseloom paneb ühte kaussi titetoitu ja teise „minu“ toitu, aga miks mitte vahetada).

Elu on lill.

Kräämik (kunagine kodutu)

 

Viigri lugu

Tere! Mina olen väike kassipoiss Viiger, sündisin kuskil Kristiine kandis. Õnneks leiti meid üles (3 õde-venda) ja kasvatati piisavalt suureks, et saaksin hakata OMA kodu otsima. Ja ühel päeval, kujutad ette, tulid mingid inimesed just MINU järele. Paanikas põgenesin diivani alla, aga paraku – kätte nad mu said.

Kodus vaatasin algatuseks pisut ringi – mingi suur volask rändas mööda korterit – kutsuti Kräämikuks. Kähises ja urises küll, aga mis mul sellest. Ööseks kolisin uue perenaise tuppa, see Kräämik veetis öö suures toas – no ise teab. Järgmine päev otsustasin eeskuju võtta ja kähisesin ise – no oli küll suur volask, aga ei julgenud lähedale tulla. Aga tegelikult – Kräämik on päris tore kass, pesi mu puhtaks ja puha.

Nüüd olen olnud uues kohas peaaegu 3 nädalat. Olen kosunud ja olen juba kassimõõtu. Ja kas Kräämik peab magama? Mina nii küll ei arva (juhul, kui ma ise muidugi ei maga). Nii tore on hommikul ärgata ja siis hakata mängima maailma parima sõbraga! Krämps on ju mulle nii ema kui isa eest! Peseb, räägib juttu ja mängib! Ja öösel magame mõnusalt käpad ristis. Seltsis ikka segasem...

 

 Viiger

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee