MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Tere, mina olen Kurjam

Õieti olen jumalikult ilus sinihall kass (vähemalt nii nad kõik ütlevad). Minu lugu? No see tavaline: kasvasin tänaval, liiga vähe haridust, lapsed sain varakult, Kassiabi püüdis mu kinni, minu lapsed said headesse kodudesse - aga mina olin kuri. Kõige ja kõigi peale. Nii kuri, et mind pandi puuri. Puuris olin kuri edasi. Kohe mitu kuud.Tegelikult olid ju kõik tädid toredad, aga MA OLIN IKKAGI KURI!!!. Mulle pandi nimeks Kurjam ja ma pidin ju midagi tegema, et oma nime väärida! Eriti meeldis mulle hoida ühe küünega kinni oma toidunõust ja vaadata, kuidas siis kassiabiline kiiresti seda nõud mu küüne alt kätte püüdis saada.

Üks päev tuli minu lemmiktädi ja ütles, et sa saad vist koju. Mis iganes, mingid tobedad maalt, palju hobuseid, veel rohkem hiiri ja rotte. No tõesti- asi ei huvitanud mind eriti.

Aga siis olid minu tulevane Mamma ja Papa kohal. (Hiljem sain teada, et nii neid farmis kutsutaksegi.) Tädid Kassiabis hoiatasid veel minu Mammat, et olen ikka tõsiselt kuri. Lahe… Ja sellest päevast oli kõik teistmoodi. Miski ei olnud enam nii nagu enne ja asjad ei tähendanud enam seda mis varem.

Kuulsin, kui Mamma ütles tädidele, et all seisab sinihall Jaguar, kuhu võib puuri viia. Jaguar? Sugulane? Sinihall - nagu mina? OK, jaguar osutus autoks, mitte kaslaseks. Ja siis sain aru, et minu uues kodus ei olnud miski nii nagu paistab......

Kodus ootas mind Inimene (kes on suur tiibeti mastifi segu koer). Vähe sellest, tal on kaks last, keda kutsutakse tulnukateks. Ka tema on kunagi võetud väga haigena varjupaigast, kuid see on oma lugu. Inimene on ebanormaalselt kiindunud Mammasse. Ja Mamma temasse.. (seda me veel vaatame). Aknast nägin ka 12 hobust. Neid oleks tore kiusata.....

Minu uus kodu osutus ümmarguseks. (Vähemalt ei saa mind nurka panna). Majas on kolm korrust ja peale teatud vahejuhtumeid otsustati mind majutada teisele ja kolmandale korrusele. Sain oma liivakasti (õieti naljakad pärlid), majakese ja toidukoha. Mõtlesin, et seda päeva ei juhtu, et minu Mamma ja Pappa mind näha saavad. Elasin nädalaid sohva ja kappide taga. Sõin ja käisin kastis öösiti. Ei näidanud ennast ja kui nad juhtusid minu teele, siis sihisesin õelalt. Üks päev küsis Mamma, kui ta mind nägi: Kas ma võiksin sind katsuda? Ma tahaks nii teada, kas sa oled pehme? Siis ütles ta mulle, et teeme teineteisele jõulukingituse ja puudutame teineteist. No unistagu edasi!

Lõpuks hakkas mul igav. Ja ma hakkasin natuke mõtlema, kas ka Mamma võiks pehme olla???? või mitte? Siin pean vahele ütlema, et ka Inimene vaatas mind üks päev oma kavalate kollaste rebase-silmadega ja küsis, kas ta võiks katsuda, kui pehme ma olen? Hm, ega ma nii loll ka pole. Mitte enne Jaanipäeva!

Kuskil läheb ju hea maitse piir!

Aga, nagu öeldud, hakkas mul igav. Maja oli läbi uuritud, ka hiiri olin hulganisti kätte saanud. Ja Mamma ja Papa paistsid toredad. Enam ei viitsinud ma ära joosta, kui Mamma ja Papa liikusid. Õhtuti käisin Papaga suitsetamas - muidugi hoidsin ennast temast poole meetri kaugusele. Ja hommikuti küpsetasin Mammaga pannkooke- ikka ohutus kauguses.

Öösel kiusan neid. Magamine ei või ju tähtsam olla, kui Mamma trenazööri ümber keerlemine? Rääkimata vaiba kraapimisest?

Täna hommikul mõtlesin, et mis siis ikka. Proovin. Mamma äratuskell oli helisenud. Kuid ta ei liigutanud. Hakkasin muretsema.

Panin oma käpakesed Mamma voodi ääre peale- vaatasin talle silma- ja katsusin teda ninaga. Ta oli PEHME.

Siis nägin ta silmas pisarat, mis valgus mööda patja minu poole. Ja, hiljem, kui ta tõusis, lasin ma ennast silitada.

Jõuludeks mõtleme midagi muud välja!

Kurjam (Elizabetha, ehk Liisu)

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee