MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

X-cat Melly

Minu nimi on Melly ja see kirjutatakse kindlasti „y“ mitte „i“-ga. Kes mind tähelepanelikumalt vaatab see taipab hoobilt, et ma pole tavaline kass! Mul on eriline anne maailma omamoodi vaadata. Kes aru ei saa, see võib minust tehtud pilte uurida ja kes ikka ei mõista, sellele võin seletada. Aga ärge võtke mind liiga tõsiselt, need on minu naljad! Olen veel noor, alles 3 aastane, ning armastan sellepärast väga nalja, mängu ja muud seffi värki. Mul on väga hea fantaasia, mõtlen igasuguseid lahedaid mänge ja asju välja, ma kohe ei saa teisiti.

Olen kassiabiliste suur lemmik. Ma meeldin neile nii väga, et alguses ei tahetud mind kodulehel koduotsivate kasside hulka pannagi. Üks kassiabiline viis mind enda juurde koju, et võtta mind oma teiseks kassiks. See variant oleks hästi sobinud, aga kahjuks mul kohe üldse ei klappinud elu koos tema kassiga. Ta oli tore sell, see teine kass, aga teate ju isegi, et mõnega kohe on nii, et kõik, mis teine teeb käib närvidele ja igast väiksemast asjast tuleb ütlemist ja nii meil oligi tüli koguaeg majas. Niisiis elan praegu suures hoiukodus koos teiste kassidega.  

Kassiabis teatakse, et ma olen Jürist leitud kass. Aga minule meeldib mõelda, et ma olen pärit Prantsusmaa ja Šveitsi piiril asuvast maailmakuulsast teadalaste peakorterist. Igal sõbralikul kassil on kunagi oma kodu olnud ja mulle meeldib mõelda, et minu koduks oli Euroopa Tuumauuringute Keskus- CERN. Nüüd ma räägin teile kuidas seal elada oli. Süüa sain hästi ja mind hoiti kenasti, umbes nagu siin Kassiabis. Seal oli mitu hajameelset professorit ja palju muidu imelikke tüüpe, kelle askeldamist oli omamoodi põnev ja lõbus jälgida.  

Ainuke tõeliselt tüütu asi oli see, et teadlased tahtsid kasutada minu pilku maailma kõige kallimas teadusaparaadis, Suures Hadronite Põrkuris (Large Hadron Collider), mis võib tekitada musta augu. Nad väitsid, et kui minu pilk fokusseerida õiges punktis teatud aja jooksul, õige nurga all siis hakkavad universumis suured asjad juhtuma ning teadlased võivad saada vastuseid mitmetele fundamentaalsetele küsimustele looduses valitsevate seaduspärasuste kohta. Mind see musta augu teema ega universumi noorus- ja nüüdisajaga seotud küsimused - nagu varjatud tume aine, aine-antiaine ebasümmeetria ja supersümmeetria - eriti ei huvitanud. No öelge kellel seda vaja on? Oleksin kogu selle pilgu fokuseerimise värgiga veel kuidagi leppinud kui nad oleksid kasutanud seda näiteks musta hiire tekitamiseks. Sellest ma saaksin aru, see oleks midagi käpaga katsutavat. Enda pilgu abil tehtud hiirt saaksin pärast püüda ja lähemalt uurida. Oma tegevuse tulemust on vaja ikka mõista ja näha, muidu kaob motivatsioon ära.  

Ja ausalt öeldes ma usun, et ühelegi kassile ei meeldiks veeta kõik oma elupäevad kuskil laboris, ega siis kass ei ole laborirott! Lisaks kõigele ei leidnud ma isegi pika otsimise peale sealt ühtegi korralikult sisse töötatud riidetükki, mille peal mõnusalt pikutada -see teaduskeskus oli nii steriilne. Noh aga need on ju šveitslased, teadagi - ülimalt korralikud, puhtad ja täpsed! Neid omadusi on muidugi vaja panganduse arendamiseks, käokellade ja shokolaadi valmistamiseks. Minule selline steriilsus ei meeldi, ei ole õigeid lõhnu ega midagi, igav. Muidu, ühe kella käoga sain ka tuttavaks. Küll ma olin alguses hädas, ma ei saanud aru, kuidas kell linnu moodi häält saab teha. Vaatasin, kuulasin pea viltu, proovisin kukkujat kinni võtta, aga ei midagi. Lõpuks lihtsalt harjusin selle veiderdamisega, sest ega ma ju loll ei ole. Plekist lindu ma kätte ei saanud, aga pommidega, mis käokella keti otsas ripuvad, sai väga hästi mängida. Ja seda ma siis tegingi. Käole ütlesin viisakalt tere kui ta oma noka kapist jälle välja pistis.  

Need musta augu teadlased kuulasid alailma Yello elektroonilist diskot ja kui neile tundus, et teaduslik läbimurre on käeulatuses, pandi Jean-Michel Jarre´i kosmosemuusika peale. Seda kuulates muutusid nad minu meelest veelgi imelikumaks. Ma usun, et nüüd te mõistate miks ma nende hullude teadlaste juurest Jürisse põgenesin.

Praegu kui suured spiooniskandaalid on avalikkuse ette toodud, võin ainult teile suure saladuskatte all öelda, et minu silmadest kiirgab hadroneid. Seda ei tea ühegi välisriigi luure. Ega ma ei tea mida nende hadronitega peale hakata, hoolimata sellest, et ma suudan neid oma silmadest ühel ajahetkel saata erinevatesse suundadesse. Aga ärge karte, ma ei kiirga, Šveitsis mõõdeti mind iga päev Geiger`i loenduriga – ei hakanud ragisema ega krõbisema.

Mulle meeldib Eestis olla, siin on lihtne ja hea, aga väga huvitav elu. Ja Põhja-Eestis on väga eriline joogivesi, see erineb oma koostise poolest kõigist praeguse aja sademetest maailmas. Teadlased rääkisid, et vesi on tõenäoliselt Skandinaavia jääliustiku puhas sulavesi, mis tekkis siia viimasel jääajal ning on seniajani säilinud. Seda vett ei tohiks kasutada tööstusveena, sest ta on taastumatu. See vesi on maailmas unikaalne, sest kusagil mujal ei kasutata liustikuvett joogiveena. Teadlased uurivad neid protsesse, kuidas see vesi tekkinud on. See veeasi on üks lisapõhjustest, miks mulle siin elada meeldib.

Ma olen suur inimeste sõber, armas ja seltskondlik. Mulle meeldib silitamine ja paitamine ning jutustamine ja koos inimesega toimetamine. Kui inimene hoiukodus näiteks meie liivakaste puhastab või toitu kaussidesse paneb või muidu maha istub, siis ma ronin kohe talle sülle ja hakkan paisid nõudma. Mulle meeldib inimese õlale istuda ja sealt siis oma paisid ja musisid küsida. Kui mõni inimene näiteks pikali on, siis ma kohe kasutan juhust ja ronin tema otsa. Nurrun, sõtkun ja musitan ning saadan õrnalt oma silmadest hadroneid inimese suunas. No mõned hadronid lähevad mööda ka, aga mis siis.

Ma sobin koos elama täiskasvanud inimestega ja natuke suuremate lastega sobin ma arvatavasti ka. Inimeste arusaamise kohaselt olen ma aktiivne kass, seega minu uus pere peaks tahtma just sellist tegusat toimetajat, suhtlejat kassi. Uudishimulik olen ma samuti, seega ma ei saa lubada, et ma kodus asju maha ei aja või, et midagi muud sellist inimeste meelest ebameeldivat asja ei juhtu. Sellega, et ma kõike uurin ja tõsiselt järgi katsun peate arvestama. Teiste kassidega saan ma läbi, aga mitte igaühega neist nagu te juba lugesite. Teiste kasside seas tahan ennast ikkagi maksma panna ning seda ma ka teen, sest ma olen ju ikkagi ebatavaline loom. Lisaks oma sünnipärasele erilisusele, olen ma kasvanud üles akadeemilises õhkkonnas, tippteadlaste juures ikkagi.. Ja selle kõige tõttu mul on ju õigus teisi kasse õpetada, onju?  

Teadustervitused siis jutu lõpetuseks ja tulge mind vaatama! Mul veel üht-teist huvitavat teile rääkida, sest jätsin kõik, mida CERN-s kuulsin hoolega meelde. Väga huvitav asi on see, et osadel toitudel ei olegi tegelikult maitset, hoopis suus elavad bakterid tekitavad meie jaoks maitseelamuse, aga kui mulle külla tulete siis ma räägin täpsemalt,  

Teie Incredible Melly

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee