MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Kass Markusest ja Aureliusest.

Ühel päeval kui ma välisukse juures oma kõige paremaid mõtteid heietasin, tulid võõrad inimesed. Tegid pai, küsisid kus ma elan ja kuidas mul läheb. Ma ei teadnud oma aadressi öelda, sest kodu mul ju polnud, olin selle maja juures olnud kõigest mõned kuud. Põristasin neile vastuseks paar kõige kõvemat nurru: täna küsimast, üldiselt läheb mul hästi, teie meeldite mulle ka ja mul ei oleks midagi selle vastu kui te mind kaasa võtaksite. Nõnda sai minust Kassiabi Markus


Kassiabis käib päris palju inimesi külas ja kõik nad vaatavad meid, tavaliselt saab siis mõni kass jälle koju. Ükskord käisid siin noored inimesed, mängisid meiega ja arutasid oma kooliasju. Nende jutus kordus pidevalt minu nimi ja alguses ma mõtlesin, et nad räägivad minust. Kuulasin hoolega edasi ja lõpuks sain aru, et nad kõnelevad hoopis ühest kaua aega tagasi elanud inimesest, Imperaator Marcus Aureliusest ja stoikudest, Vana – Kreeka filosoofilisest koolkonnast. Sain teada, et selle koolkonna nimest on tulnud sõna stoiline ja et nii nimetatakse elusolendit, kes eluraskustele kindlameelselt, stoilise rahuga vastu astub. Stoikud arvasid, et maailma ei ole võimalik muuta, üksnes inimene saab muuta oma suhtumist maailma ja see on paratamatu.

Kõik see jutt, mida nad rääkisid, tundus mulle nii õige, et ma hakkasin endalegi märkamatult kõvasti nurruma. Ennastunustades nurrusin – mina olen kass, kass on vaba ja seda ei saa üksiki inimene muuta! Järelikult olen mina paratamatult vaba! Ma astun kindlameelselt elule vastu, ma olen stoiku, ma olen nagu Marcus Aurelius ja ma olen seda kõike tegelikult koguaeg teadnud ja just praegu ma sain sellest aru! Ning nüüd kus ma seda kõike tean, peab minuga veel midagi head ja huvitavat juhtuma!

Selle äsjaomandatud uue teadamisega lipsasin kohe koos inimestega ukse vahelt välja kassimaja koridori, et näha mida uut ja huvitavat seal on. Jooksin joonelt ühe tüdrukuga kokku. Ta võttis mind sülle, andis musi ja teatas, et ta armastab mind. Ma tundsin ennast nagu Rooma Keiser, nii tähtis ja õnnelik olin! Eks ma olengi ju tegelikult kuninglik ka – suur, tugev, ilus ja tark. Ma pean lugu heast kokakunstist, hindan austusavaldusi ning kohtlen inimesi suuremeelselt. See tüdruk, kes mind armastab, viis mind ükskord enda juurde koju ja pesi puhtaks! Vesi mulle ei meeldi, aga et ma olen stoiline ja tark, siis ma saan aru, et ilma veeta puhtaks ei saa, see on paratamatu. Pärast kõik imetlesid mind, et kui kohev kasukas mul on ja kui suur ma tegelikult olen.

Nad kõik siin hoiavad mind ja on minuga head. Nad lubavad mul käia kassimaja koridoris, sest toas ma eriti ei püsi. Õigesti teevad, sest üksnes narr võiks soovida, et kass oma vabaduse koera kombel inimesele allutab. Tegelikult on mul väga kahju, et Marcus Aureliusega ei ole enam võimalik kohtuda. Temaga oleks nii palju rääkida ja mis kõige tähtsam, temaga saaksin rääkida nagu võrdne võrdsega. Selle tüdruku, kes mind armastab, võtaksin endaga Marcus Aureliuse juurde muidugi kaasa.

Kassiamaja koridoris olen kohtunud mitme huvitava kassi ja inimesega. Kass Vanessaga sõime koos hakkliha ja hapukoort, kass Jussiga jagasime kassikonservi ning ajasime tera suurte meest juttu. Maalritädiga, kes meie toad ja esiku ilusaks värvis, saime suurteks sõpradeks. Veetsime temaga koos raadiot kuulates mitmeid mõnusaid pärastlõunaid, lahe oli vaadata kuidas seinad tema pintsli all järjest ilusamaks muutusid. Ta rääkis mulle, et hoolitseb nelja valge pikakarvalise steriliseeritud emase kass eest, kes käivad tal õhtuti toas söömas. Ta loodab, et kiisud saavad kunagi ka päriskodudesse. Need neli kassi on aga tõeliselt ja paratamatult vabad, nad oskavada elada ainult õues. Mind see olukord ei üllatanud, ainult kinnitas seda mida ma niigi tean. Igatahes on need valged iludused inimesele kenasti selgeks teinud kuidas asjad tegelikult on.

 

Ka mina olen siin kassimajas oma tuttavatele tasapisi maailma ja kasside paratamatu vabaduse olemust selgitanud. Teised kassid on hakanud mind viimasel ajal tervitama ülestõstetud parema käpa ja sõnadega – Ave Caesar! Nii tervitati kõiki Rooma Keisreid. Olen neile rääkinud, et kasside kohustus oma uues kodus on Marcuse, stoikude ja minu õpetust levitada. See on vajalik nii kasside kui inimeste endi pärast. Kassiga koos elades sõltub inimese õnn sellest, kas ta suudab kassi tegelikku olemust mõista. Marcus Aurelius ju ise ütles inimestele, et sinu õnn sõltub sinu mõtete kvaliteedist. Paistab, et tänapäeval ei saa inimesed sellest enam ilma kassi abita aru.

Kassiabi kõige kõvema nurruga kass Markus, Marcus Aureliuse koolkonna esindaja.

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee