MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Vanade viikingite laevakassi järeltulija Svenssen

Iga inimene, kes Norras käinud, kinnitab, et see maa pakub lõputult võimalusi. Seal saab suusatada, mägedes matkata ja jalgrattaga sõita. Aega võib veeta ka ulukijahi, kalapüüdmise või golfi mängimisega. Norramaa oma uhke ja sõjaka ajaloo ning kultuuriga on paljude lemmikkoht, kus lisaks kõikidele meelelahutusele on võimalik tunda vanade viikingite hõngu, imetleda püstpalkkirikuid, keskaegseid külasid ja fjorde ning tutvuda saamide traditsioonilise eluviisiga. Norras, Morgedal Telemarkis väidetakse olevat suusatamise häll ning kohalike inimeste hulgas on levinud ütlemine, et neil on juba sündides suusad jalas. Niisiis on talvine Norra suusatajate ja lumesõprade jaoks tõeline paradiis.

Meie kiisu Svenssen aga nii ei arvanud. Teda ei köitnud järskude mägede jalamil, paksudes metsades ja rahulikel metsaradadel luusimine, lumes mängimine ja jooksmine. Isegi Norra sisemaa lõhest kubisevad jõed ja merest püütud värske tursa lõhn ei peletanud Svennseni tüdimust. Inimeste rõõmust ei olnud temale mingit rõõmu ja lakkamatu Põhja-Norra suvepäike oli tema jaoks sama mõttetu kui pikk polaaröö. Asi oli selle, et Svensseni hing ihkas muud, temas kees vanade viikingikasside rännukihk. Nõnda siis juhtuski, et Svenssen tuli Eestisse. Aga las Svenssen räägib parem ise kuidas see kõik oli.

Inimesed suvel, inimesed talvel, koguaeg ja igal pool. Jõulude paiku on hoopis hull. Kõik suusatavad, kaua võib! Ööd ja päevad suuskade vihin ümberringi! Kui neil omavahel esikoha pärast rebimine ägedaks läheb, siis kostab kõrvulukustav lehmakellade helin ja sinna juurde käib veel tibutants ka. Ma ei ole mingi suusakass, minul ei olnud sündides suuski jalas ja ei tunne ma ka ühtegi Norra kassi, kellel oleks. Minu kui vanade viikingite laevakassi järeltulija jaoks on selline lapsik jahmerdamine alandav. Sellepärast hakkasin juba mõnda aega tagasi vaikselt kolimise plaane pidama. Alguses mõtlesin, et läheks ära Inglismaale. Minu esivanemad, vanade viikingite laevakassid, maabusid kümme sajandit tagasi Britannia udustel randadel, rüüstasid, röövisid ja põletasid koos nordmannidega sealseid linnu ja kloostreid. Minu suguvõsas levinud jutu kohaselt oli minu vaarisa üks esimene viikingi laevakass, kes astus Britannia pinnale. Siis aga hakkasin selles plaanis kahtlema, sest Britannias olevat halb kliima, niiske ja udune, see ei sobi kassile. Õnneks tuli mul hea mõte, kuidas saaksin käia oma esivanemate jälgedes ja kanda edasi meie suguvõsa traditsioone. Tegelikult on mind kogu aeg huvitanud legend, mis räägib sellest, et Sakalamaalt pärit röövlid võtsid kümme sajandit tagasi vangi viikingite kuninga Haraldi ja müüsid ta pärast kitsekarja ja muu pudi-padi eest viikingitele tagasi. Naljaninad! Võttis päris kaua aega, enne kui turistide jutust teada sain, et Sakala on Eestis ja nende president on Sakalamaa Ilves. Selle uudise peale jätsin mõtte Britanniat külastada lõplikult maha ja otsustasin minna hoopis neid mehi vaatama. Võib olla saan mõne uhke laeva kassiks ja võin reisida ning seigelda palju tahan, võib olla saan ise ka olla esimene kass mõnel võõral maal.

Mõeldud, tehtud. Saingi auto peale ja sõit algas. Esimene peatus oli Rootsis. Seal olid jäähokihullud, litrid muudkui lendasid. Kui ma veel laps olin, siis vanaisa rääkis, et Rootsis pidi olema viikingikasside jaoks hea ja kange mõdu, kuid sinna jõudes kuulsin, et mõdu on lahjaks läinud ja sedagi saab osta riigi range kontrolli all. Lugesin peatuse ajal bensiinijaamas ajalehte ning sain teada, et suurel ilusal Rootsi lõvil võeti maha isase kassi au ja uhkus (no teate isegi mida ma mõtlen) – olgugi, et see toimus vapi peal, oli see hirmutav. Pealegi polnud mul Rootsis tervisekindlustust. Tekkinud mõtte teepeal korraks Rootsimaad kaeda jätsin kohemaid sinnapaika ja sõit jätkus.

Kui auto lõpuks seisma jäi ja paistis, et kaugemale enam sõita ei saa, tulin maha. Lahe oli see, et lund polnud. Kui pole lund, siis pole suusa- ega hokihulle ka. Uurisin, kuulasin, piilusin ja oh sa poiss, avastasin rõõmuga, et olengi Eestis. Alles siis taipasin, et olen Euroopa Liidus ja seega siis illegaal. Tühja mul sellest tegelikult, aga ikka mine sa seda asja tea ja nii hakkasin ennast igaks juhuks varjama.

No jah, aga ju ma siis ei osanud ennast vajalikul määral ja piisavalt hästi varjata, sest mingid aeglased ugri-mugri tüübid leidsid mul üles ja hakkasid mulle süüa tooma. Vaevalt nad sakalalased olid, võib olla oli nendes ka natuke viikingiverd, aga igal juhul suutäis tahket ja keeletäis vedelamat kehakinnituseks kulus ära küll selle Norra-Eesti otsa peale. Kuigi ma tegelikult selle peal väljas ei olnud, et kuskil tasuta eined antakse. Aga näe anti.

Tuli välja, et vaprus on vajalik, aga tarkus hädavajalik. Õige oli, et ennast igaks juhuks varjama hakkasin. Oligi nii nagu arvasin – kohalik hulkurite ja illegaalide püüdmise amet käis mind kaks korda püüdmas. Loomulikult ei saanud nad mind kätte, näitasid mulle üksnes kohalike meeste haarangu- ja ajujahitaktika nõrgad kohad ära. Ei olnud mu vanaisad papist kasside ega ole ka mina.

Nüüd elan Kassiabis, siia olin nõus tulema, kuigi igaks juhuks ma ei näidanud seda neile välja. Muidu hakkavad endast liiga palju arvama. Olen siin nagu pansionaadis ja millegipärast arvavad mõned, et olen nende vana tuttav, saadavad mulle head-paremat süüa. Seda jagan ma loomulikult teiste kassidega, eriti Nana ja tema seenenimeliste lastega. Nemad on ennast mulle peaaegu sugulasteks teinud. Ronivad mu seljataha peitu, et ugri-mugrilased neid ravida ei saaks. Siis ma näitan, kes siin tegelikult peremees on. Aga need ugri-mugrid on kavalad ka, ikka saavad oma tahtmise nagu meie kuninga Haraldiga oli. Muidu olen siin ajaviiteks igasugust kirjandust lugenud ja tean nüüd, et Sakala mehi kutsutakse siin tänapäeval mulkideks. Oma riiki neil ei ole, üksnes maakond. Jah ajad on muutunud, hulljulgeid viikingitest berserke, kes olid laevadel esivõitlejateks, ma siin kohanud ei ole ja draakonipeaga kaunistatud sõjalaevu pole ma ka näinud (kuigi admiraliks oli siin Kõuts). Arutavad ainult maismaa sõjakäikude plusside ja miinuste üle. Aga võiks ju minna nagu vanasti laevadega Rootsi, kus eestlased tegid tollase Rootsi pealinna Sigtuna maatasa. Mina oleks kohe nõus. Ma ei usu hästi, et Eesti kassid kaasa tuleks, aga kui nad nõus oleks, siis küll mina juba teaks ja oskaks neid välja õpetada. Eesti kassid on vahvad, Odini, Thori ja Freya nimel, nemad on parimad!

Ugri-mugridele olen nõus sülle minema, aga ainult nendele, kellele ise tahan ja ainult siis kui ise tahan! Kui sülest maha saan, siis istun selg sirgus, pea püsti ja näitan, kes ma olen. Käivad ja imetlevad mind, podisevad omaette, et mul olla eriti ilusad põhjamaa taeva värvi helesinised silmad. Ei ole siin midagi, toidu ja ilusa jutuga mind juba ära ei räägi, tegusid on vaja.

Siit, sellest Kassiabist, pidid kassid koju saama. No eks paistab, ootan mis värk on. Äkki veab ja saangi priiküüdi Sakalasse. Tahaks näha ja nuusutada nende meeste ja kasside poegi, kellest vaarisa rääkis, selleks ma ju siia sõitsingi.

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee