MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Teine kiri Lillelaps Bonnielt

Tere, kirjutan teile jälle. Ma olen vahepeal kasvanud ja olen nüüd juba suur tüdruk, varsti saan aasta vanuseks. Lapsepõlv ja suvi tunduvad nagu kaua-kaua aega tagasi juhtunud kauged asjad, sest minu elus on igasuguseid sündmusi olnud. Lillelaps olen ma ikka ja oma põhimõtteid ei ole ma muutnud. Ma usun, et ma olen tegelikult pärit tähtedelt. Seda näitab ka minu ilus ja särav tähetolmuvärvi kasukas. Mis välimusse puutub, siis minust tehti uued pildid ka. Pildistamise asjas olid meil hoiuinimesega eriarvamused, mis õnneks minu kasuks lahenesid. Hoiukodu inimene tahtis, et ma hakkaks Kassiabi poenurgakese modelliks, aga mina ei olnud nõus. Ta oli mingeid kassimänguasju teinud ja siis tahtis, et ma nende keskel poseeriks. Modellitööd mina küll tegema ei hakka, mina ei ole nõus oma isiklikku vabadust niimoodi piirama. Mingite müüdavate asjade pärast oma vabadusest loobuda, ei, seda mina ei tee. Nii, et sellest asjast ma keeldusin. Muidu on mul üldiselt hästi läinud, kuigi päriskoju ei ole ma veel saanud. Aga eks ma ootan. Küllap on minu saatus ja elu õppetunnid, miks ma siia planeedile sündisin kuskil tähtede taga juba algusest peale kirja pandud. Aga teate, sellel talvel ma kaotasin oma sõbra. Tema läks kiisumaale, sinna tähtede juurde tagasi. Sellest ma teile tegelikult kirjutada tahtsingi.

Ma olen mõtelnud, et kõik selle maailma ilu ja värvid on võimalikud üksnes sellepärast, et see maailm on oma olemuse poolest kaduv. Ja ma olen mõelnud seda, et tunded on võimalikud ainult sellepärast, et me oleme surelikud. Ometi annavad rõõm ja kurbus, ilu ja inetus, hea ja halb ning paljud muud tunded meie elule väärtuse ning juhivad meid läbi meie elupäevade.

Mõned olendid on pikaealised ja teistele on vähem aega antud. Inimesed armastavad loomi, kellele on looduse poolt antud vähem aastaid kui inimestele endile. Inimestele toob lemmikuga koosoldud aeg kaasa palju rõõmu, aga vältimatult ka kurvastust. Võib olla muudab teadmine paratamatusest nende armastuse säravamaks, hoolimise sügavamaks ja paneb neid rohkem mõtlema Minu sõbra surm pani mind mõtlema, et siit ilmast lahkumine võib olla ootamatu või ebaõiglane, vabastav või kergendust toov. Aga hea looma lahkumine võtab alati inimeste elust kaasa tükikese headust, võlu ning veetlust.

Ühe suure poisi kohta oli Priidu väga leebe kass, hea suhtleja ja tolerantne tegelane, ta kohe sai maailma asjadest aru. Ta õpetas mulle palju olulisi asju ja temaga koos oli väga huvitav midagi välja mõelda ja mängida. Priidule meeldisid inimesed. Inimese tähelepanust, paitamisest ja kurgu alt sügamisest ei saanud talle kunagi küllalt, oma rahulolu väljendas Priidu vaikse kõrgehäälsetes toonides varieeruva kurritamisega. Priidu armastas inimesega rääkida, puges talle kaissu ja jutustas talle elavalt kõikidest meie tegemistest. Priidu oli hästi õrna hingega poiss, inimesed ei võinud temaga kõva häälega rääkida, manitsevat sõna kuuldes puges Priidu nurka ja kurvastas seal üksi. Paljude paidega ja heade sõnadega oli siiski võimalik teda lohutada. Kui me üksi kodus olime ja väga lärmakaks muutusime või isekeskis pahurdasime, siis oskas Priidik alati mingi vaimukusega neid olukordi lahendada. Tema oli nagu meie sõpruskonna „liim“, mis meid kokku liitis.

Enne kui mina tulin, elas Priidu koos Ruudi ja Väikesega. Ruudi rääkis mulle, et Priidik lapsendas napilt kahekuuse kassitüdruku Väikese kohe kui see tuli. Kui mina juba nendega koos elasin, siis pesi Väike Priidiku iga päev kõrvaotsast sabaotsani puhtaks. No Ruudi ja Priidiku mängud olid tüüpilised poiste mängud. Nemad ajasid teineteist tube mööda taga ja kes enne kõrgemale kohale (nt tooli peale) jõudma juhtus, sai sealt siis teisele käpaga pähe anda. Aga see oli kõigest mäng. Enne minu aega oli kodu tegelik perenaine kasside maailmas Väike, kui tahtis, siis tegi mõlemale vanamehele jalad alla. Ma ükskord alguses ise nägin kuidas Väike ajas Priidikut ja Ruudit taga ning need lippasid eest ära nagu oleks elu kaalul. Kui me oma rahulikest ja metsikumatest mängudest väsisime, siis me magasime koos kuhjas voodi peal või mõnes teises mõnusas kohas.

Ruudi rääkis veel, et alguses oli Priidu kõhn poiss, aga poole aastaga suutis ta ennast kaalukaks kassiisandaks süüa. Inimesed olid veel nalja teinud ja ütlesid, et Väikesel on suur sõber Priidik – suur nii hingelt kui ihult.

Me olime Priidikuga just suurteks sõpradeks saanud, see oli siis 2007 aas ta sügisel kui Priidik hakkas kaalust järsku alla võtma ja ühel päeval keeldus üldse söömast-joomast. Muidu ta kogu aeg ikka mängis meiega ja temaga oli alati väga huvitav juttu ajada. Eriti huvitav oli temaga koos aknast välja vaadata. Ta oskas igasuguseid vaimukaid ja absurdseid asju öelda. Vahel meil läks tema juttudest tuju nii heaks, et jooksime neljakesi mööda tuba nagu pöörased kuni väsisime ja mõnes päikeselaigus natuke puhkasime. Need olid väga ilusad ajad.

Esialgu arvati, et Priidikul on sooltepõletik. Ma kõik pidime siis tema haiguse pärast sööma natuke teistmoodi toite. Priidikule anti veel lisaks rohtu ka. Sellest hädast ta seekord niimoodi üle saigi, dieedi ja pulbritega. Järgmine kord hakkas Priidikul uuesti paha 2008 aasta jaanuaris. Ühel päeval istust ta külmkapi taga, ei tulnud meiega mängima ja inimesega ka ei rääkinud. Meie olime nõutud ja kurvad. Ilma Priidikuta ei olnud mängud pooltki nii huvitavad ja me ei teadnud mida teha või arvata. Inimesed viisid Priidiku arsti juurde ja sinna jäi ta terveks nädalaks, öeldi, et tilguti alla. Pärast saime teada, et diagnoosiks oli neerupuudulikkus. Kui Priidu koju tuli, siis meil kõigil oli väga hea meel, tundus, et kõik on jälle hästi. Priidik nuusutas meid kõiki üle ja tegi oma vahvaid hääli meile rõõmu pärast. Tegelikult ei olnud kõik hästi, kuigi me ei tahtnud seda tunnistada. Suurest sõbrast Priidu-poisist oli saanud väike, kõhn ja haige kass.

Priidiku neerunäitajad olid väga halvad ja tal oli juba kujunenud aneemia. Siis me seda veel ei teadnud, aga inimesed olid otsustanud nii, et las Priidu elab kuni ta sööb ja kuni tal on hea olla oma kodus, oma inimese ja oma kassidest sõprade juures. Tegelikult oligi tilgutist olnud Priidule vähe abi. Neerupuudulikkus on pöördumatu ja sellest ei parane. Kolmandal päeval pärast kliinikust koju tulemist hakkas tal tekkima taas vedelikupuudus, Priidik sõi ja jõi linnupoja moodi, vähe ning mängima ta enam ei tulnudki. Oli kogu aeg inimese juures voodis ja kui inimest kodus ei olnud, siis magas ta tema voodis üksi. Talle oli tehtud omaette magamise koht ka voodisse.

Nüüd ma tean, et üksnes tilguti ei hoia kassi elus kui elutähtsad organid nagu näiteks neerud on pöördumatult kahjustatud, tilguti all olemine võib elu pikendada kuid lõpuks ei aita seegi. Priidikul oli ikka päris paha olla ja nõnda siis oligi inimeste mõte kergendada tema vaeva ja saata ta 2. veebruaril, seitsmendal päeval pärast kliinikust koju toomist eutanaasia abi kassimaale kiisude koju tagasi.

Hea kass nagu ta oma elus oli, oli ta ka oma surmas. Vaikselt, ööl enne 2. veebruari. läks ta ära kiisumaale. Kõik ööd, enne seda viimast, oli ta ka haigena maganud oma inimese juures. Kuid sel ööl ta ei läinud inimese juurde ega tulnud ka meie juurde vaid jäi täitsa omaette ning lahkus vaikselt pehmel kassisammul, teisele poole vikerkaart, sinna kuhu meie mure ja hool enam ei ulatunud. Priidu ei jätnud oma inimesi raske valiku ette, kas ja millal on õige aeg oma lemmik magama panna, ta läks ise ära, delikaatselt ja leebelt kui ta enam selles maailmas olemas olla ei jaksanud.

Inimesed võtsid viimast korda Priidu keha sülle selleks, et sängitada ta suvekodu juures mulda. Mereäärde rahulikku kohta mändide alla. Priidu hauale jäi teda mäletama punane küünal. Mina olen ka seal olnud ja ma enam-vähem oskan ette kujutada kuhu ta maeti. Ma tean, et alati kui Priidiku inimesed vaatavad augustiöö selget tähistaevast mere kohal, meenub ta neile. Ning kellel inimestest iganes on meeles luuletus kassisilmadest ja linnuteest, saavad Priidu ja paljude teiste mälestuseks mõelda sellest kui suur on tegelikult maailm ja kui väikesed, aga siiski olulised me ise selles oleme ning kui paljudele küsimustele me hoolimata kõigest ikkagi vastuseid ei tea. Eks sellepärast ongi maailmas olemas ilusad luuletused, paljud selged, kurvad ja rõõmsad asjad.

Priidu elab nüüd tähtede taga ja ma usun, et me kohtume seal kunagi noorte ja rõõmsate kassidena, me saame siis teha kõiki neid häid nalju koos ja mängida nii palju tahame, ilma, et keegi väsiks või haigeks jääks.

Aga enne seda tuleb mul elada pikk kassielu Planeedil Maa, ma pean saama vanaks ja targaks kassiks enne kui ma oma Priidikust sõpra jälle näen.

Minul, minu hoiuinimesel, Ruudil ja Väikesel tuleb nüüd õppida ilma Priidikuta uusi ja teistsuguseid mänge mängima. Ma ei tea kus ja kuidas Priidu poiss elas enne meiega kohtumist. Ta oli meiega koos väga lühikest aega, kuid ometi jõudis ta lipsata läbi paljude südamete ning jätta nendesse otsekui kerge pintslitõmbega oma rõõmsast sabaotsast vahvaid ja kergeid sädelevaid täpikesi, mis meid õnnelikuks tegid.

Lillelaps Bonny

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee