MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Markiis de Ruudi tervitab uuest kodust!


Tere Kassiabi pere!

Kirjutan kirja ära, muidu olen varsti paks ja laisk ja siis jääb see töö tegemata.

Kui mind uude koju toodi, siis selgus, et ma ei ole ainuke kass siin majas. Seal oli ees juba su-u-u-r ja vä-ä-ä-ga paks must kass- Pontšik. Tuttavaks me eriti ei saanudki, sest matsid jäävad matsideks- ta lihtsalt ei tahtnud minuga tutvust teha. Seega jäi viisarežiim paika panemata ja piiriprotokollini me ka ei jõudnud. Ta olevat 14 aastat vana ja egas ma ju ei tea, kuidas ma ise nii kõrges vanuses käitun. Teate, mis ta veel tegi? Kui ma oma korvis lõunaund magasin, siis ta tuli ja nuusutas mind une ajal!!! No on kombed siin majas, jube. Muidu kolis see vana elukas teisele korrusele elama.Täitsa normaalne ju, saabki all segamatult olla. Va nuusutaja sihuke.

Pererahvas räägib, et 300m2 on minu ja Pontšiku päralt, aga ma ronisin kindluse mõttes kohe esimesel õhtul kapi alla, sest äkki ma eksin selles suures majas ära ja siis olen jälle kodutu. Seda saatust ma küll enam ei taha. Teisel päeval tulin kapi alt välja ja vaatasin veidi ringi. Päris normaalne koht, pole mõtet kapi all olla ja loomapiinajad nad ka ei paista olevat. Kui perenaine minuga juttu puhub, siis ma ajan silmad alati hästi ümmarguseks ja siis ta naeratab mulle- vat see on lahe. Ma olen temaga koos nõusid masinasse pannud ja pesukuivatist pesu välja võtnud (mõnus-soe) ja ükskord sain isegi ahju kütta. Ahjus oli küll väga pime ja natuke liiga palav, aga elu on selline. Pärast selgus, et ahjus käivad hoopis puud, aga kust mina pidin teadma!

Mõne päeva pärast toodi mulle pruut ka - Emma nimeline. Nagu arvata võibki, mina teda siia ei tellinud. Ta ju täitsa titt alles, aga välimusel polnud vigagi, kuigi väga kõhna. Esimesel õhtul pidin teda küll veidi moosima, et ta minuga suhtleks. Tulemusteta! Järgmisel hommikul sobisin talle küll, küllap ta mõtles öösel kapi all olles elu üle järele. Igavene tüütu plika on tegelikult, muudkui lunib - mängime ja mängime. Aga eks see selline naiste värk ole. Kui ta suuremaks saab, siis on silmarõõm omast käest võtta. Alguses kipub ta liialt peitust mängima ja ma pean teda pidevalt hüüdma.

Muidu on mul vä-ä-ä-ga mõnus elu. Muudkui hellitavad ja silitavad ja kõik tahavad mu sõbrad olla. Ruudikene söö seda ja äkki sa Ruudikene tahad hoopis seda!! No ja kui ma nurruma hakkan, siis on pererahvas sillas! Ega see mingi raske asi ole, ma siis põristan nende rõõmuks nii valjult, kui vähegi jaksan. Samamoodi poputavad nad muidugi Emmat ka. Kui ma nüüd saladuskatte all räägin, siis tegelikult poputavad nad teda rohkem - ta ju selline kribu. Ma esialgu katsusin isegi käpaga, kas on elus asi. Oli!

Ah jaa, see nime värk. Ma olen ju kogu aeg Markiis olnud. Pererahvas teatas, et tulgu ma pealegi prantsuse õukonnast, siin olevat pesuehtne talukoht ja mulle pandi kodanikunimeks Ruudi. Oleks või minu käest siis küsitudki, mis nime ma tahan! Ah, selle väikese asja pärast ei tasu vist nina kirtsutada, elu tuleb ikka mönuga võtta!!!

Markiis de Ruudi

Kuivamäel, 2008

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee