MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Kassilaps Käpake

Telefon heliseb. Tööpäev. Igapäevane palgatöö on pooleli, aega napib, kuid siiski…Telefonist kostab murelik tõsine ja kindel hääl. Kas Kassiabi? Teate, ma helistan ühe kassipoja pärast…


Kõneleja räägib õues hulkuvatest kassipoegadest. Ütleb, et ühel on mingi nöör või asi ümber käpa ja et kassipoeg on kartlik ning teda ei saa kergesti kätte. Ilmad on talvised ja kassipoegade koht, eriti talvel, ei ole tänaval. Jutt jäi nii, et helistaja püüab kiisu kinni, viib kliinikusse tervisekontrolli ja seejärel võtab Kassiabi loomakese enda hoole alla. Nädalapäevad pärast kõnet, ei olnud kassipoega enam näha. Kui ta lõpuks murelikule loomasõbrale ennast jälle näitama juhtus, komberdas ta kolmel käpal, vanust endal umbes 2 ja pool kuud. Ühte tagumist käppa ei olnud enam, haav oli värske ja pidi valutama.

Ka kolmekäpalisena ei lasknud ta ennast kergesti püüda. Vigasena elas ta nädala või kauemgi niisketes talvepäevades ja jahedates öödes tänaval üksinda. Kuidas terve tagumine käpp puusast alates ära tuli, kuidas ta üldse ellu jäi, mida ta kannatas ja läbi elas, ei tea inimestest keegi.

Tema piinarikkalt alanud elunatukese mõtet kaalusid nii kassiabilised kui loomaarstid. Ja selle noore räsitud elu jaoks oli lootust vähe. Kassiabi ukse taga on järjekord tervetest, elujõulistest ja sõbralikest koduotsivatest loomadest ning Kassiabi suures hoiukodus sellise traumaga kassikest pidada ei saa. Kas mõne kassiabilise koduses hoiukodus on hetkel ruumi vigastatud loomakesele, kes vajab võib olla kogu ööpäeva jooksul erilist ravi ja hoolt? Kui talle leidubki koht, siis kui tugev on tema organism, kas tal üldse on lootust tervenemiseks? Ja kui tema noor elu päästetakse, siis kuidas leida talle kodu? Kes tahaks mustvalget kartlikku kassi kellel on kõigest kolm käppa?

Küsimusi oli palju, kuid kiisu elujõud ja elutahe oli nii suur, et selle ees taganesid ka paljusid surmasid näinud skeptikud. Loomaarstide sõnul ei tohtinud selliseid kannatusi üleelanud, valu ja surma trotsinud vaprat kassilast inimese käsi üle vikerkaaresilla kiisumaale saata.

Niisiis, peale jäi elu. Luuots puusast välja turritamas sai kassilaps narkoosi ja tarmukad loomatohtrid andsid oma parima selle õnnetu ja taltsutamatu elu võitmiseks. Kui valu ja surm lõpuks möödas olid, sai see väike elu endale nimeks Käpake.

Elu hoiukodus algas tablettide andmise, haavapuhastamise ja arstilkäikudega. Hoolimata kassipoisi vähesest koostöövalmidusest sai ravi õnnelikult lõpuni viidud. Igapäevane hoolitsus, süleshoidmine, silitamine ja kiisuga rääkimine andsid tulemusi ning ühel heal päeval nõustus Käpake magama perenaise kaisus. Omaks võeti ka teised pereliikmed. Inimeste jutu ja häältega on Käpake juba harjunud, aga järsud või ootamatud liigutused panevad kiisukese siiski ehmuma. Ta ei küünista ega hammusta, vaid susiseb ja poeb ehmunult peitu.

Käpake, naljanina eelistas alguses voodil liikudes roomata, mitte kõndida. Oma kolmel käpal liikus ta vabalt oma puuris, kuid voodil roomas või veeretas ta ennast soovitud suunas.

Tänaseks on Käpakese haav paranenud ja kiisu võiks oma päriskoju minna. Kolmel käpal lippab ta uhkelt ja kiiresti mööda tube nagu ei olekski kolm käppa vähem kui neli. Kui Käpake midagi inimkeeli öelda mõistaks, siis üks asi mida ta kindlasti ütleks, oleks aitäh Tallinna Loomade Hoiupaiga ja Tatari Loomakliiniku veterinaaridele ja personalile, kes tegid tema heaks kõik, mis nende võimuses.

Lahke hoiukodu perenaine iseloomustab Käpakest kui kihvti ja tugeva iseloomuga kassi, kes näitab oma karakterit ja vintskust igal võimalikul juhul. Kindlasti vajab Käpakese kasvatamine inimest täielikult usaldavaks nurrujaks, kaisu- ja süle sõbraks aega, pikka meelt ning kannatlikkust. Käpake armastab ja naudib väga paisid, musisid ja kõhusügamist, talle meeldib tasakesi käpaga inimese kätt katsuda ning õrnalt hammastega sõrmi näksida. Ta ei oska hellitusi ise veel päris hästi küsima tulla, sest tema noore elu esimesed õppetunnid inimestega on olnud tõeliselt rasked. Käpake on väga tänulik selle eest kui inimene tema susisemisest ja hirmust välja ei tee ning talle hellitusi jagades öelda julgeb kui armas ja ilus kassipoiss ta tegelikult on. Sellega on Käpake väga rahul ja siis on ta õnnelik kass.

Käpake saab hästi läbi teiste kassidega, ta sobiks sellisesse koju, kus juba on kassid, kes on samuti harjunud liigikaaslastega koos elama. Samahästi võiks ta olla ka üksik kass. Peamine on inimese valmidus ja soov teda armastada ning tema vastuarmastus ära oodata.

Tegelikult ei küsi väike vapper Käpake oma pärisinimestelt palju, ta loodab üksnes seda, mida igaüks meist oma sõpradelt ja lähedastel ootab – hoolimist, mõistmist ja kannatlikkust. Ta on selle ära teeninud ja mitte üksnes sellepärast, et tal on kolm käppa.

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee