MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Roosa - kass, kes armastab lugusid koguda

Tere, mina olen Roosa. Ma ei ole roosat ega aprikoosivärvi kass, vaid minu nimeks on Roosa ja ma olen kohevakarvaline tumehalli ja valgega kiisutüdruk. Praegu ma elan ühe lahke ja hea kassiabilise juures kodus, olen seal hoiukass ja ootan oma päriskodu nagu kõik teised Kassiabi kiisud. Ma olen umbes kolmekuune, ussirohtu on mulle antud, mitu korda isegi ja vaktsineeritud olen ma ka. Nii, et igati korras kass olen. Siin räägivad inimesed meie lugusid ja vahel saavad ka kassid võimaluse endast kirjutada. Räägin siis teile oma mõtetest ja oma loo räägin ka.

Nagu inimesedki ei mäleta kuidas nende elu algas, ei mäleta seda ka kassid. Sellepärast ma ei olegi päris kindel, kas kõik minu mälestused on ikka minu enda omad või olen ma mingeid episoode oma elu algusest hoiuperenaise jutu põhjal lihtsalt ettekujutanud. Mälestustest ja lugudest olen ma aru saanud nii, et elu jooksul kogutakse neid. Ma tahaksin, et siis kui ma juba suur kass olen, oleks mul palju häid ja ilusaid lugusid kogutud. Te muidugi mõtlete nüüd, et milleks kassile neid lugusid vaja, kas ta kavatseb päevikut pidama hakata või tahab kirjanikuks hakata või raamatukogusse tööle minna. See viimane asi ei olegi nali, sest näiteks Inglismaal on mõned kassid riigitööl, kus nende tööks on püüda raamatukogudest või arhiividest hiiri.

Et te oma pead rohkem ei vaevaks, siis ma ütlen, et tegelikult mulle lihtsalt meeldivad head lood ja mälestused. Aga et igas heas loos peab alati olema mitu tegelast, siis ma tahaks saada sellisesse päriskodusse, kus on teine kass ka. Ma sobin väga hästi kambajõmmiks, ma olen kohe õnnelik teiste kassidega koos. Minule ei ole tähtis, kas mu uus sõber on noor või vana, peaasi, et ta oleks olemas. Ma hoian inimest ka, olen sülekass ja kõik, aga ma lihtsalt nii hästi sobin teiste kassidega. Natuke ma kardan et äkki ma satun sellisesse kohta, kus on mõni kassist vanaproua või vanahärra, kes on terve elu üksinda elanud ja äkki ta ei salli siis mind kohe üldse. Päris seda ma ka ei tahaks. Ma ise olen väga seltskondlik, aga teine kass peaks ka ikka natukenegi minu suhtes heatahtlik olema. Küll me siis koos õpime. Ja selle teise kassiga me saaksime üksteisele lugusid rääkida ja siis kui me oleme juba kaua koos olnud, siis meie jutustaksime ja lihviksime meie ühiseid mälestusi selgemaks ning nendest saaksid siis jälle uued jutud.

Aga nüüd ma räägin ära need lood mis mul on. Alguses oli kõik minuga hästi. Mul oli kodu, ema, õed-vennad ja oma inimesed olid ka. Rahulik ja soe tunne on oma elu päris algusele mõeldes. Esimene paha tunne tuli siis kui inimene pani meid karpi ja viis kodust ära. Karbist ei näinud ju midagi välja ja ema ka ei olnud, tema oleks kindlasti teadnud mida teha. Lõhnad olid võõrad ümberringi ja mure oli sest me ei saanud aru, mis toimub. Ma ei osanud siis veel õieti kartagi, sest perenaise lõhn oli kõikide võõraste lõhnade seas ikka koguaeg olemas. Ja tema häält kuulsin ma ka. Aga siis järsku ei olnud perenaise häält ega lõhna. Sain aru, et me ei liigu karbiga enam ja oleme ilmselt kuskile omapead jäetud. Me ei julgenud midagi ette võtta, karp oli ainuke kindel koht ja sealt me välja minna ei tihanud. Eks me ikka lootsime, et kõik muutub kohe jälle endiseks, et oleme peagi kodus tagasi, ema ja oma inimeste juures. Aga tulid hoopis teised, võõrad inimesed. Ütlesid, et oleme umbes kuuvanused ja ilusad, arutasid, et ei tea kas me ise süüa ikka oskame. Muretsesid, et ega me haiged ei ole äkki või siis liiga kaua söömata olnud. Rääkisid, et mingi kiri on ka meiega kaasa pandud, lubasid helistada kuhugi ja otsida kedagi. Siis tuli juba hirm ka. Tasapisi hakkas nälga näpistama, ma ei teagi enam kumb see tugevam oli, kas hirm või nälg, aga kokku on see üks halb mälestus.

Lõppes see paha mälestus minu jaoks nii, et saime kolmekesi ühe kassiabilise koju. Nii väikeseid nagu meie ei võeta suurde hoiukodusse, sest meid peab mitu korda päevas söötma ja hoolega jälgima, et meie kõhud korras oleks, silmad terved, et nohu ei tuleks. Õed ja vennad on läinud juba oma kodudesse ja mina olen ainuke hoiukass, õnneks ei ole ma hoiukodus siiski päris üksi. Need kassid, kes siin kodus päriselt elavad on mulle seltsiks. Mängime ja magame koos, musitame ja peseme üksteist ja minu hoiuperenaise juures voodis ja kaisus saame koos pikutada ja magada kui tahame. Minu elust hoiukodus saab kindlasti hea mälestus ja ilus lugu.

Aga üks hirmu- ja murejutt on mul veel, seda kuulsin hoiuperenaiselt. Sel õhtul kui meie Kassiabisse saime, tuli üks hästi sõbralik kass täitsa ise Kassiabi suure hoiukodu uksest sisse. Ta oli väga paha välja näinud, kardeti, et tal on seen ehk kassihaigus ja arvati et ta on vana ja muidu haige ka. Teda hoiti öö otsa hoolega teistest kassidest eraldi. Kassiabilised viisid ta järgmisel päeval kohe arsti juurde, kus selgus, et tal ei olegi seent ja et ta on päris noor kass, aga naha- ja sooleparasiite täis. Näljas oli ta ka olnud, hulk aega juba. Kõige selle pärast ei jaksanud see kass enam elus olla. Ja paari päeva pärast läks ta üle vikerkaaresilla kassimaale tagasi. Küllap ta oli kodutee kaotanud või kodust ära aetud kass. Eks minagi olen kodukassi laps, keda inimesed enam ei tahtnud. Ma ikka loodan, et minu emaga ei juhtu nii nagu selle kassiga, kes ise Kassiabisse tuli, aga pärast ikkagi ära suri. Ma tean, et minusuguste lood ei lõpe tavaliselt hästi. Aga mina tahan, et minu lugu oleks teistsugune, et see oleks üks hea lugu mida mäletada ja rääkida.

Rohkem mul praegu enam lugusid jutustada ei ole. Ma usun, et head mälestused ja õnneliku lõpuga lood annavad sooja ja julgust ning teevad olemise mõnusaks.

Ja ma ütlen teile, et kui teie kass kodus mõnusalt nurrub, siis on tal kindlasti mõni hea mälestus mõttes või vahva lugu pooleli. Häid tegusid tasub teha ja häid lugusid on mõtet koguda, kasvõi ainult sellepärast, et siis oled ise ka õnnelik.

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee