MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Tammi, uue nimega Haldjas

Tere! Mina olen Koterman, ühest silmast poolpime, teisest silmast päris pime pool-isane kass. Ka mina olin kord kodutu kassilaps, kirpe ja usse täis, silmad mädased. Isegi mu oma ema jättis mu tänavale maha. Ma ei näinud midagi, kõht oli tühi, külm oli. Ma ei osanud midagi ette võtta, muudkui istusin keset teed maha ja karjusin kõva häälega. Siis võttis kellegi käsi mind pihku ja tõi sooja tuppa. Mind pesti, toideti ja raviti, nii et ma sain peaaegu terveks, ainult silmi ei saanud enam korda. Loomaarstid ennustasid mulle elueaks 6 kuud. Mina neid ennustusi tõsiselt ei võtnud. Olen 8 aastat mõnusalt oma pererahvaga koos elanud ja kavatsen veel kaua elada. Aga mitte endast ei tahtnud ma rääkida, vaid oma kallist sõbrast Haldjast, kes Kassiabist mulle seltsiliseks saabus. Ta nimi oli Tammi.

Selline oli ta siis, kui ma teda esimest korda pildi peal nägin. Käisin iga päev teda imetlemas. Mida rohkem vaatasin, seda rohkem armusin. Tahtsin teda endale, aga Kassiabi ei soovitanud teda võtta. Olevat küll ilus kass, aga ei suhtle inimesega. Ei lase ennast puutuda, võib käpaga lüüa... Perenaisel on lapsed ka, ei sobivat Tammi meile. Jama küll! Nii ilus ja ei suhtle! Vist sellepärast oligi ta ligi aasta tulutult kodu oodanud. Tammil olid lapsed ja kasulapsed, kõigile jätkus kassiema hellust. Tammil oli veel üks kuldaväärt omadus: ta sai hästi läbi paljude teiste kassidega. See omadus sai kodupakkumisel otsustavaks. Perenaine tahtis küll sülekassi, aga veel tähtsam oli see, et mina, Koterman, õnnelikuks saaksin. Peaasi, et kassid sobivad, küll inimesed lepivad! Nii arvas minu perenaine. Tammi tegi väikse reisi Tallinnast Tartusse ja nüüd on mul Haldjas kodus.

Alguses Haldjas kartis väga ja istus ainult laua all või kardina taga peidus Aga mina, Koterman, rahustasin teda ja siis ta tuli peidust välja. Mina õpetasin talle, kus meil süüa antakse ja kus liivakast asub. Varsti Haldjas rahunes. Hoidis ikka minu ligi, siis tundis ennast kindlamalt. Juba nädala pärast hakkas ka perenaisega suhtlema. Laskis pai teha ja kõrvatagust sügada, lõi nurru. Nüüd kõnnib ta juba igal pool vabalt ringi, laseb pai teha ja ennast kammida. Perenaine on teda isegi süles ühest toast teise transportinud. Iga päevaga Haldja usaldus kasvab. Kuidagi ei saa öelda, et ei suhtle inimesega. Sülle ainult ei roni, aga perenaise kõrval diivanil põõnab küll. Haldjas on väga puhas ja viisakas kiisu. Temaga pole ühtegi pahandust olnud. Ta teeb ainult rõõmu.

Minu elu on nüüd muutunud. Ma ei pea enam terve päev üksi olema, kui pererahvas ära on. Mul on nüüd hea ja hell sõber Haldjas. Me hoiame teineteist väga ja ei kakle kunagi.

Üksikud kassid! Paluge oma inimesi, et nad teile sõbra võtaksid. Meie, kassid, oskame üksteist hoida. Muidugi mitte kõik kassid ei sobi omavahel, nagu ka kõik inimesed ei sobi paari. Aga igaühe jaoks on kuskil keegi, ta tuleb vaid üles leida! Mina oma Haldja leidsin.

Leidke teiegi! Kinkige kodu ühele kodutule kiisule!

Õnne kassidele ja inimestele!

Siiralt Teie

Koterman

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee