MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Samantha

Sündisin ühes kivikuuris, ema oli mul ja vend Peetrike. Vist oli meid rohkem ka, aga sellest palju ma ei mäleta. Olin siis veel liiga väike. Mäletan, et ühel päeval ema ei tulnud. Kui läksime vennaga teda otsima, sest nälg oli, nägime, et ema oli sõiduteel. Ta ei vastanud meie kutsetele, kuigi hüüdsime mitmeid kordi. Ema magas sügavat und...


Nii väga tahtsime süüa ja külm oli ka. Siis piilusime sealt seina pragude vahelt välja ja ühed inimesed tulid heade söögilõhnadega. Nad tõstsid meie ema tee pealt ära ja panid meile süüa. Ega me inimesi ei usaldanud kohe üldse, aga kõht oli nii väga tühi ja sõime kõik hoolega ära.

 

Ühel päeval oli söök pandud meile kasti sisse, ega me ei julgenud algul võtma minna, aga lõpuks ikka läksime. Ja oh õudust, kasti uks läks kinni ja me ei saanud enam välja. Kuulsin kui räägiti midagi hoiukodust meile vennaga...

 Ja ega me alla ei andnud, pisikesed olime küll, aga otsustasime enda eest seista. Hirm oli küll, sest sama häälega "möriseja" sees, mis meie ema hukutas, meid ära viidi.

Lõpuks poetati meid ühte imelikku trellidega kasti, mida nimetati puuriks. Seal oli kõik nii teisiti kui olime harjunud. Oli mingi liivaga kast ja mingi pehme padjaga koht. Emaga olime ikka harjunud liiva peal magama, nii tegime ka nüüd. Ja pehme padi sobis pissimiseks hästi. Perenaine küll rääkis meile, et pehme peal peab hoopis magama. Ja meie kasukad olid mustad, siis tõmmati meid üle mingi märja rätikuga, aga see eriti ei aidanud.

Siis oligi kõige hullem, sest nahkkinnastes perenaine võttis meid sülle, rääkis küll lahke häälega, aga pani meid üleni sooja seebivette. Kuulsin veel kui ütles, et nii musti kassilapsi pole ta enne näinud! Seda ma küll ei sallinud kohe üldse, aga peale rätiku seest välja laskmist oli tegelikult päris mõnus tunne. Jutust sain aru, et mul polegi halli värvi kõrvad, vaid hoopis sametised valged! Siis nad panid mulle nime ka minu kõrvade järgi - Samantha-sametkõrv!

Pisut võttis aega, enne kui aru saime, et liiv on pissimiseks ja padja peal hea magada ja me pole rohkem kordagi eksinud. Venna läks mul õige pea perenaise kaissu magama, mina ikka kahtlustasin, aga sättisin siis ennast jalutsisse, et olukorda kontrollida ja venda hoiatada kui häda käes. Aga ei juhtunudki midagi paha, hoopis vennale oli tekkinud kodu pakkumine kaugel Soomemaal.

Mina olen ikka hoiukodus, mulle siin meeldib. Perenaine ütleb küll, et olen üks tõeliselt suur kassitüdruk, kaalun 5 kilo, aga ma pole paks, lihtsalt tugev:) Mulle meeldib väga süüa. Enne sööma hakkamist antakse mulle toitu käest nuusutada, siis saan justkui valida, kuigi mulle meeldib igasugune söök. Vahel juhtub küll, et kauss on tühi - no seda ma ei salli, siis hõõrun tugevasti perenaise jalge vastu ja kui ta siis ka kiiresti ei liiguta, naksan õrnalt säärest ka.

Ja ma olen ka vahva pallimängija. Siin teistega mängime õhtuti jalgpalli, mina olen teadagi väravavaht, sest mul on kõva löök. Panen kohe mataki pallile pihta ja viskan siis külili maha, et nad ei arvaks, et liigselt innustun. Pärast, kui mäng läbi pean teistel silmad-kõrvad üle pesema, sest olen hoolitsev!

Vahel võetakse mind sülle ka, aga eriti see mulle ei meeldi. Aga magan ikka voodis koos pererahvaga, külg-külje kõrval.

Meil on siin 2 koera ka. Nemad mind ei häiri. Selle nooremaga mängime nn. "kardina-mängu", et mina olen ühel pool ja koer teisel pool kardinat, siis püüame seal üksteist.

   

Ja õue ma ei kipu, isegi rõdule mitte, ainult piilun ühe silmaga. Mul toaski hea, ja põhiline, et turvaline!

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee