MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

PALUME ABI KIISU FILIPILE!

„Nii kole kass! Ja nii nunnu!”

Nõnda hüüatasid Kassiabi vabatahtlikud, kui nad kohtusid esimest korda Filipiga.

Filip on pärit Saku lähedalt metsast, kus ta elas koos oma alkoholilembese peremehega erakordselt räpases poolenisti kokkuvarisenud majas.

Elu oli vilets. Ei, ega peremees polnud kuri, sugugi mitte. Mõnikord lausus mõne sõbraliku sõna või patsutas kohmaka käega turjale. Aga teinekord jälle unustas süüa anda. Või ei olnudki majas midagi sellist, mis kassile kõhtu sobiks. Ravist tervisehädade korral ei maksnud unistadagi.

Aga hullemaks veel läks.

Ühel päeval avastas Filip, et ta on jäänud üksi. Millal ta õieti oma peremeest viimati nägi? Eelmisel nädalal? Eelmisel kuul? Oli tal üldse peremees olnud? Filip ei teadnud, et peremees – või mis peremees see ikka oli, pigem majakaaslane – on sattunud haiglasse ja ta on jäänud ilma senisest piskustki hoolest. Tegelikult ei teadnud Filip sel ajal veel isegi seda, et ta on üldse Filip, aga see oli küll ta muredest kõige väiksem.

Ilm oli kõle ja rõske, külm vihm oli lörtsiks keeranud ja viimased hiiredki põldudelt jõukamate majapidamiste pööningutele kolinud. Tulevane Filip konutas räästa all ega mõelnud sel hetkel hoopiski sellele, mis ta nimi võiks olla või kuidas oleks teda sünnis kutsuda. Nõnda ei pahandanud ta sugugi, kui kuulis ühel hetkel oma peremehe omast märksa heledamat ja pehmemat häält hüüdmas: „Kiti-kiti- kiti!”

Seda naist Filip tundis. Naabertalukohta maakoduna kasutav perenaine käis ikka talle aeg-ajalt süüa toomas ja oli kassi esimese pähejuhtuva nimega kutsuma hakanud. Õnnetu, kärnas ja nälginud loomakese saatus oli pugenud kaastundliku hingega prouale südamesse. Ühel hetkel leidis naine, et niimoodi enam edasi ei saa ja hakkas otsima abi.

Kui Filip lõpuks loomakliinikusse ja seejärel Kassiabisse jõudis, otsustas ta arvatavasti, et kõik, mida lahked ja hoolitsevad kahejalgsed temaga soojas puhtas toas ette võtavad, on hea. Isegi kui see tundub imelik või suisa ebameeldiv, nagu näiteks silmade puhastamine või mõru tableti suhutoppimine. Sest Filipist kannatlikumat patsienti on raske ette kujutada. Olete kuulnud kassidest, kes ravitseja käed lõhki tõmbavad ja abivahendid puruks hammustavad? Vaat Filip on nende vastand. Ja oma ravijat tervitab Filip järgmisel päeval jälle rõõmsa nurrulauluga. Nurruda Filipile meeldib ja seda oskab ta hästi.

Filip jõudis Kassiabisse umbes kuu aega tagasi. Mis on temast vahepeal saanud? Ta on endiselt erakordselt nunnu, aga nüüd juba natuke vähem kole. Arstid on tal avastanud mitu rasket tõbe, aga õnneks on need õige hoolitsuse ja rohtudega väljaravitavad. Aga ravi kestab veel kaua, Filip on alles alguses.

Nüüd teab Filip juba hästi, et ta nimi on Filip. Sest mida muud selline hella häälega öeldud sõna ikka tähendada võib, pealegi kui sellele järgneb mõnus pai ja pilgeni kausitäis sedavõrd maitsvat toitu, millise olemasolustki tal varem aimu polnud.

Filip on praegu õnnelik, vaatamata tõbedele, mis teda endiselt piinavad, sest erinevus varasemast on nii suur. Ometi igatseb ta veel midagi. Mida siis? Filip soovib, et mõni neist toredatest kahejalgsetest, kes tema juures käib, võtaks teda hoopis sagedamini sülle ja hoiaks kaua-kaua ja muudkui paitaks ja paitaks, ilma et oleks kuhugi kiiret. Kas Filip teab, et sellised kohad, kus kassidega just niimoodi käitutakse, on täiesti olemas ja et neid kutsutakse koduks? Küllap ta aimab.

Aita palun Filipil terveks saada, et ta saaks leida endale päris omaenda hoolitsevate inimestega kodu! 

Abi saab teele saata kas ülekandega Kassiabi MTÜ Swedbanki annetuskontole EE902200221030561288, selgitusega ,,Filipile'' või annetuskõnena numbrile 900 9000 (kõne hind on 5 eurot).

 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee